Taaslugemisega õnnestus viimaks de Linti tõlkeid igati kronoloogiliselt läbida (tervelt kaks raamatut!), ja värske kohtuotsus on, et “Kusagil lennata” on siiski parem kui käesolev hilisem toode – mis on palju pretensioonikam ja tõsisem ja eksistentsiaalsem, autor on kõiksugu tausta jms kallal kõvasti vaeva näinud, aga ikkagi, varesetüdrukud olid palju pungimad kui siinsed indiaanlasd ja keldid ja müütide aeg. Esimene viide eelmisele alles lk 314, kus juttu kägu-Morganite tapmisest. Kui enne olid vana aja elanikud (ameerikalikult) universaalsed suurused, siis siin kitsamalt indiaani ja keldi omad (kuigi muidugi on de Linti vaimude maailm palju laiem jne). Mõlemas raamatus on eelkõige naiskangelased, meestel pigem abistav või kuritegelik roll. Enamvähem kadunud on Newfordi kuritegelik allilm, asemel siis kunstiinimesed ja indiaaniprobleemid. Eks see Hunteri plaadipood meenutab “Elu edetabeleid”, või noh, arvatavalt ükskõik millist kirjanduslikku plaadipoodi, ikka friigid ja mixtape'id. Aga jah, vähemalt seekord raamatu algus ei ärritanud niipalju kui esmalugemisel, siis oli küll tahtmine iiri maailmamuusikat potist alla suruda. Hämmastavalt palju trükiapsakaid.
kiiksu lugemisarhiiv
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar