10 jaanuar, 2012

Istvan Örkeny – Totid (1971)


On 1943. aasta sõjasuvi ja Totide pere juurde saabub puhkama lahinguväsinud major, kes muidu võitleb üheskoos Totide perepojaga Kurski juures nõukogude partisanide vastu. Majoril on tõsised sõjatraumad, ikka kardab esimestel puhkepäevadel seal Põhja-Ungari kolkakülakeses varitsejaid või pomme jms. Närvide rahustamiseks ühineb major perenaise ja tütre sõja tarvis tehtava karbitegemise aktsiooniga (ühtlasi peab ka pereisa nüüd selles muidu nii naiselikus töös kaasa lööma) – mida tehakse siis üheskoos igal õhtul varavalgeni. Sest major ei saa partisanihirmu tõttu öösiti magada. Noh, perele muserdav värk, magamatusest lähevad võõrustajad segaseks. Aga mida kõike on nad valmis majori alluvuses oleva poja nimel kannatama – et see saaks Vene rindel staabiteenistusse pakku. Mida aga pere ei tea lollaka külapostiljoni tõttu, on see, et peale majori rindelt lahkumist nottisid partisanid armastatud poja maha. Nojah, pere ja eriti isa on hullumas maniakaalse majori nõudmiste käes, mis küll saab, ei seda mitte tea. (No mitte just jalustrabav finaal, siiski.)

Tekst pole teab mis 20. sajandi klassika, aga eksole, küllaltki humoorikalt ja groteskselt kirjutatud. Ei oska öelda, millise moraalse õppetunni siit raamatust kaasa saab, ei tea, vot ei tea. Ja selline ongi loterii 1000. postitus, endalegi jääb vähe hämaraks. Sööks kooki, aga nälg pitsitab kõri.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar