Tucker Max – Ma loodan, et põrgus on õlut (2011)

Ameerika Vuorinen, ainult et räigem. Joomine ja seks ning sellega kaasnev saavutustega kiitlemine ja muidu paratamatud kõrvalsaadused nagu mõttetu lällamine, oksendamine, fekaalid ja uriin. Mida rohkem, seda uhkem. Lugemist alaarenenud huumorimeelega inimestele, kel lemmikuks joomanaljad, teistele sitakeeramised, lollid pandavad ja pandamatud tibid ning muidu purjuspäised kangelasteod (kuigi tõepoolest, peale pikemat raamatu tarbimist muutub mõni hetk päris naljakaks selles kolledžikomöödialikus maailmas), ehk siis tiinekad vist. Ja noh, eks ikka ole õudlõbus lugeda kõiksugu peenisega seotud hirmudest. Parimad lood on jäävad üldisest joomaseksimöllust hälbivad peatükid ehk pimesoolega haiglaskäik ja lõpulugu rasedast vähihaigest.

Nojah, eks see selline internetiprodukt ole.

“Naised, palun võtke mu nõuannet kuulda. Te võite kõik oma kuradima naistekad, eneseabiraamatud ja “miks ta mind küll ei armasta” tüüpi raamatud välja visata, sest ainus asi, mida te teadma peate, on see: mehed kohtlevad teid täpselt nii, nagu te lasete. Ei ole olemas sellist asja nagu austuse ärateenimine; sa saad inimeselt seda, mida neilt nõuad. Lase mehel ennast tagumikku panna, oma seljale lasta, kogu oma õlu ära juua ja lahkuda, ja ta teeb seda. Aga kui sa nõuad temalt austust, siis ta kas austab sind või ei suhtle sinuga. See tõesti ongi täpselt nii lihtne.” (lk 245)

loen ja kirjutan