11 veebruar, 2012

Peeter Oja – 17x4 (2012)

Ses suhtes igati tasakaalus raamat, et sisu poolest jaguneb viieks võrdseks osaks. Tõepoolest, korrafriikidele meelepärane lugemine. Kui hakata peatükkides teksti silbitama, siis mis pilt avaneb? Lapsepõlv – 8 silpi, noorusaeg – 7 silpi, keskiga – 7 silpi, vanadus – 5 silpi, järelsõna – 3 silpi. Nagu näha, on suurem kirjutustuhin ikka seal, millega autoril otsene kogemus, vanadus tekitab veel kõhklusi-ootusi ja järelsõnaks on ilmselgelt veel liiga vara. Sõnade registrist avaneb hämmastav teave sõnavara kordumatust kasutamisest, iga sõna esineb raamatus vaid kord, ainult sidesõna “ja” esineb korra igas peatükis. Ei oskagi lahterdada, kas tegemist eluloo või kirjandusega, jäägu see lahtiseks.

lugemissoovitus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar