Raamatu algul on kahe tüübi tänusõnad, mis panevad hetkeks kahtlema enda selges mõistuses – kuhu nende tänusõnadega ikka nii kiire on, millest selline emopühalikkus? Andke aega atra seada.
Tekstid siis kultuursetelt noortelt kultuursetele noortele, ülikavalad ja maitsekad lühijutud ja katkendid jne, kui nipp käes, võib selliseid vast lõputult treida. Erilise mina suhe maailmaga, eksole, on ikka eriline ja seniavastamatu. Noorus, imeline aeg. (Või siis tegemist sellise metairooniaga vms, millest aru ei saanud.) (Raske on see elu.) (Olen vana.)
Talmaril häbitult vastik komme kirjutada “Ta” ja “Tema”, jeerum, see on häiriv – aga miks mitte. “Pilk” on pooleldi ulmeline lugu nõiakütt Andresest, kel kallal needus, ent päästvaks osutub armastus. “Lahing” on üliminilt howardlik võitlusstseen kurjuse väega, seda küll unes.
Ojamets kirjutab enda kirjutamisest, ehk Talmarist pretensioonikam ja mitmeti eksperimentaalsem, parim hetk vast “Teisel teel”, kus see kirjutamine mõjub kaasakiskuvamalt (tegelt romaani algus kah hea, kõik see igreki-teema). Aga noh, see Wittgensteini kangutamine, kõrgem pilotaaž või nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar