Kivisilla luuletamist võiks nimetada täristamiseks, ja selle raamatu lugemine ongi kui automaatrelva pideme tühjaks laskmine, käib üks pidev ragin ja lühike ebamarsisamm. Positiivses mõttes. Negatiivne ehk see, et selline täristamine ei paku õhku, vaheldust, kõik luuletused on ühtmoodi napid tekstijorud-vorstid. Aga kujundimaailmalt nauditavad ja üpris löövad. Ja tõepoolest, tegemist kalendriga, algul pani imestama veider pühendumus märtsile, siis hiljem on suviseidki karme trillerdusi. Jah, Kivisilla pole just õrn laulik, kes sõnadega lugeja meeli silitaks. Ei, tähendab ikka silitab, aga liivapaberi ja nuudiga. Ja konaruste alt avanebki midagi (Heinsaarel ikka täiega kummitav ütlus: “sügaval elu hämaras”, mis pole siiski täpselt see, mis Kivisilla tekste lugedes aju tabab, aga midagi siiski). Tore on avastada täiesti tundmatuid autoreid. Plussid kujunduselegi.
looming
sirp
päevaleht
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar