16 märts, 2012

Jaan Pehk – 100% Jaan Pehk (2012)

Tegemist siis valikkoguga, mille viimane tsükkel sisaldab vist uuemat luulet. Miks mitte. Uuem luule on päris tume ja isiklikuvõitu, humoristlik alge on asendunud millegi elulisema ja süngemaga, ikka surm ja vägivald ja luulemina klaperjaht.
Kui noor Pehk alustab:

“meie lähme tipp tipp tipp
igaühel käes on lipp
see on naivismi tipp”
(lk 9)

siis vana Pehk lõpetab nii:

“lõin kardinale
jalaga ribidesse
uks jäi hingetuks”
(lk 112)

- milline kalestumine!

Vana ja kulunud jutt, et Pehk võiks mõne laulumängu kirjutada, mingil moel on tal poeetiline jutustamine käpas, kõik need bändimälestused ja koeraprobleemid.
Või miks mitte lühilugudele väheke rohkem pühenduda.

“Loll muinasjutt 
Kord elas kuu peal täi. Ta mõtles, et kaugel eemal sinisel planeedil elavad väikesed lapsed, kellel pole üldse täisid.
“Seal eemal maal pole mitte ühelgi lapsel mitte ühtegi täid!” nukrutses ta.
Maa kuulis neid kurbasid mõtteid ja hakkas tasapisi kuu poole liikuma, et teda lohutada. Kuu vaatas lähenevat maad ja lausus: “Maa tuleb täita lastega!” 
Tuligi.”
(lk 90)

“Kuidas ma mulda joonistasin 
Ühel talvisel päeval mõtlesin, et peaks ennast mõrvama, aga kohe sain aru, et see on paha mõte. Paljud kindlasti kurvastaksid. Tekkis pähe uus mõte, et mõrvaks hoopis kellegi teise... Jälle sain kohemaid aru, et ka see pole väärt idee. Küllap kurvastaksid jälle päris paljud inimesed, ma ise kaasa arvatud. Vanglas oleks elu halb ja suured kiilakad mehed kasutaks mind seksuaalobjektina, kuigi ma polegi ju seksikas. Siis otsustasin hoopis sööma minna. Supp oli maitsev ja pärast tegin kodus pisikese uinaku. Öösel joonistasin teises toas mulda.” (lk 105)

Natuke häguseks jääb, aga miks mitte.

industrial snowflake

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar