Pole just glattauerlik netiromanss, vaid selline... üleütlemata õnnetu õnneliku lõpuga lugu. Kaks üksikut leiavad kontakti ja tunded löövad koheselt niimoodi lõõmama, et peale paari kirja juba unistatakse peatsest abiellumisest jne. Noojah, sellised nad on, 38-aastane Tallinna endine maakler Sandra ja 44-aastane Jõhvi töötu ehitaja Karl. Naisel on saladus (pealegi on naine rikas) ja mehel ei ole saladust (aga see-eest on ta väga mehelik). Saladus on selline, et rikub kõigi tuju. Aga tunded ja unistused koosolemisest jäävad!
“Ta oli lubanud saata Karlile veel pilte endast. Lähiajal saab ta ka mehe näoga tuttavaks. Huvitav, milline see küll on. Äkki on tedretähniline punapea? Või rõugearmiline, rasvaste juuste ja takkus habemega päss? Või on hoopis lötakil silmaaluste ja laiade kõrvadega kiilakas? Mis sel vahet. Olgu või Quasimodo ise, Sandra armastas teda niikuinii. Selles oli ta siiski veendunud, et nii enesekindlaid ja sisukaid kirju ei saa kirjutada kompleksides vaevlev friik.” (lk 138)
“Kogu kangide ja pommidega mässamise aja oli ta mõelnud oma kalli tulevase kaasa peale. Paari nad heidavad, selles oli ta sada protsenti veendunud. Sandra oli välja ilmunud, olgugi et Karl teda ei näinud, ta oli siiski reaalselt olemas, hingas, rääkis, käis. Kui Karl oli olnud valmis teda ka ratastoolis lükkama või viipekeele ära õppima, siis nüüd oli selge, et Sandra oli täies elujõus ja ilus ka veel.” (lk 141)
Sessuhtes vanamoodne maailm, et telefoni ja netti nagu suurt muidu suhtlemiseks ei kasutatagi. Kui Karl läheb paariks kuuks Otepääle tööle, katkeb tal pea igasugune suhtlemine oma emaga – kelle pärast mees ei saanud Jõhvist välismaale tööle lahkuda ega muud sellist. See, et Sandra salapäratsemise pärast nad mitu kuud ei suhtle, no jumal sellega, dramaatikat on ikka teksti vaja jne. Aga ehk tõesti on selliseid inimesi, kes saavad vabalt neti ja telefonita hakkama. Eks lõpuks toimu virtuaalarmunute vahel ehtne interaktsioon, ja rõõmu taga kumab nüüd kartus, et ohhoo, tuleb ka reaalselt inimest tundma õppida.
Et siis jah, romaan üksildastele unistajatele, ehk kunagi millalgi kuidagi võibolla äkki on võimalik õnnelikumaks saada. Kes teab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar