29 märts, 2012

Leonid Sobolev – Nelja pataljon (1985)

Lapsepõlves loetakse ikka igasugu sodi, nii sai kõiksugu indiaanilugudele lisaks loetud sellist nõukogude jura, kodusõjast ja külade mehhaniseerimisest ja muidugi isamaasõjast. Sest noh, ehk adrenaliin või nii. Kaanepildi ja illustratsioonide järgi tundus seegi raamat tuttav (niipalju siis isamaalisest kasvatustööst?) ja hakkasin jahtima tsitaati, mis lapsepõlves kummitas (ja mis nüüdseks hägusalt ja valesti meeles):

“Üks madrus on madrus, kaks madrust on rühm, kolm madrust – rood... Palju meid on? Neli? Pataljon, kuula minu käsklust: sammu marss!” (“Nelja pataljon”, lk 13)

No et jah, mitu pead on mitu pead ja löögijõud kah. Tekib muidugi küsimus, et kas sama mõtet on ka mujal nõukogude sõjalastekirjanduses kasutatud. Tekstid on kirjanduslikult sellise pooletoobised ja seltsimehelikud ja kangelaslikud. Mereväelased võitlevad, saavad haavata ja surma.
Aga mitte ainult, raamatu viimane jutustus “Tundekasvatus” on juba midagi sellist, mida võiks kahtlustava pilguga lugeda. On komnoor Krotkihh, kes on õnnetu sõjalaevnik.

“Juba esimeses lahingus pikeerijatega mõistis Krotkihh kibedusega, et tema oma lahingupostil Nõukogude Liidu kangelaseks ei saa, ja et pärast sõda kolhoosi “Altai Koit” komsomoliorganisatsioon tema üle uhkust ei tunne.” (lk 20)

Sest 19-aastane noormees peseb miiniristlejal nõusid, kuna tal on vaid neljaklassiline haridus. Aga see-eest armastab ta laeva komissar Filatovi, kellele ta süüa ja juua ette kannab. Tõeline vaimustus, mis varjab isegi senise poolehoiu kauge Olja suhtes, kellele ei oska isegi üht kirja kirjutada (kirjaoskamatus ja pärsitud tundemaailm). Oh komissar, see komissar...

“Komissar rääkis, et ta on juba ammu tähele pannud, kui andunult ja truult suhtub Krotkihh temasse, kuid see kõik pole päris õige. Selgus, et kord öösel märganud Filatov, kuidas Krotkihh tuli kikivarvul tema kajutisse, sulges illuminaatori, sättis tekki ja vaatas kaua naeratades, kuidas ta magab (siinkohal Krotkihh punastas, sest seda polnud juhtunud mitte ainult üks kord). Filatov nimetas seda lapsikuseks, mis sugugi ei sobi mereväelasele.” (lk 25)

Peale üht hingelõhestavat intsidenti tulebki kriis ja Krotkihh peab eemalduma komissarist.

“Ja veel – Krotkihh ei teadnud aimatagi, et peale armastuse on olemas ka armukadedus. Nüüd koges ta esmakordselt seda kibedat ja valusat tunnet. Keegi teine hoolitseb nüüd komissari eest, keegi teine, mitte tema, kuuleb tema nalju lõunalauas, kellegi teise, mitte temaga, vestleb komissar õhtuti südamest südamesse, rüübates konservpiimaga teed. Ja muidugi ei taipa see teine külaliste eest piima ära peita ega oska ta komissari tormi ajal toita...” (lk 26)

Krotkihh saab vitsad kätte ja mehistub. Ja sooritab natside alatu õhurünnaku ajal kangelasteo, aga mitte enam komissari pärast, vaid noh, sõdurite ja isamaa pärast. Tasu ei jää tulemata:

“Sel hetkel haaras keegi tal tugevasti õlgadest. Ta pööras pead. See oli juurdejooksnud komissar.
“Pole midagi, seltsimees komissar, juba kustub,” ütles ta, arvates, et komissar kustutab ta riideid.
Kuid vaadanud komissarile silma, mõistis ta: see oli sülelus.” (lk 31)

The end. Selline kole lugu siis. Lapsed, õppige koolis hoolsasti ja minge tehnikumidesse edasi õppima või muidu kasvavad teist segased nõudepesijad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar