Barbara Cartland – Ematiigri taltsutus (2006)

On aasta 1826 ja ematiigriks on kaunis ja siivas ja meeletult rikas 20-aastane orb Malvina, kellele pea iga päev mõned abieluettepanekud tehakse. Aga abielueas neiu otsib tõelist armastust, kellele pühenduda. Ta ei leia seda. Ükskord mõisa lähedal metsas kõndides kuuleb ta miskit kummalist:

“Seal oli hulgaliselt pasknääre, harakaid, kärpe, nirke ja punaoravaid.
Lisaks hästi palju harilikke oravaid, kes tekitasid pideva sahina alustaimestikus.” (lk 18)

- kuidas on võimalik oravate sahinat kuulda, on nagu noh, uskumatu, aga... ühtäkki ilmub ta ette kaunivõitu mees – kes on naabermõisa kaua kadunud poeg! Naabritel alati pinev vahekord olnud ning see lord Flore on vaene ja ülbe ja aus ja teatab otsekoheselt, et tema küll Malvinat ei kosi. Neiu saab häiritud sellest otsekohesest jutuajamisest, aga siiski nad peagi sõbrunevad ja hakkavad ühist äriprojekti ajama. Kuni juhtub midagi hirmsat – Malvina uimastatakse ühe nurjatu kosilase poolt ja see tahab naist häbistades teda endaga abielluma sundida. Mis siiski ebaõnnestub, sest lord Flore kappab teda päästma. Malvinal veab ja ta saab oma elu esimese suudluse. Järgmiseks tuleb Indiast saadik, kes teatab lordile, et nüüdsest saab ta ühest sealsest teemandikaevandusest 10% tulu iga kaevandatud teemandi pealt – mistõttu seni vaene lord Flore osutub korraga püstirikkaks. Tuleb välja, et on puhkenud kahepoolne armastus, mida tuleb siduda abieluga.

“Lord Flore'i hääl oli väga sügav ja ta vaatas Malvinat sellise pilguga, mida veel ükski naine näinud ei olnud.
“Rikas pruut või ematiiger,” ütles ta, “ainus asi, mis on tähtis, on see, et sinust saab – minu naine!”
“See on... kõik, mida ma... tahan...” vastas Malvina.
Siis suudles ta Malvinat ja nad oleksid justkui taevas lennanud.
Ei olnud pahandusi, raskusi, kurja, vaid ainult armastus ja kirgas valgus, mis tuli nende südameist.” (lk 196-197)

Tegelaste siseilma jälgimine tekitab üsna retarded tunde – mitte et nad kuidagi imelikud oleks, vaid see autori võimatult ilukirjandusvaene väljendumine. Laused kui tellised, mis üksteise peale seatud. Tegemist pole niivõrd klišeedega, vaid... mingi kirjeldamatu tundetühjuse, emotsioonitusega. Mis on iseenesest huvitav lugemiskogemus, selline võiks välja näha näiteks arvutiprogrammiga loodud kirjandus. Või midagi sellist. Muidugi, tegemist on vast Cartlandi ühe hilisema loomeperioodi teosega, sellest ehk automaatsus.