Ian Kershaw – Saatuslikud valikud. Kümme otsust, mis muutsid maailma (2011)

Raamat veereb kui laviin – üha eskaleeruv üleilmne vastasseis ja suurvõimude paisumine, lõpuks taandubki jõukatsumine selleks, mida Berliin suudab teostada ja mida Washington vastu panna (või – üle toota), kus kahurilihaks on Moskva (kuigi Kershaw seda ei väida) ning London ja Tokyo hoidmas vastasseisu või tekitamas konflikte (London vähem ja Tokyo enam). Ja siis on Rooma oma klounaadiga (kui muidu on tekst tõsine, siis Rooma enesehävitamine on veidralt lõbustav või totter näide valitsemisest napakluse alusel). 10 peatükki jagunevad: 3 – Berliin; 2 – Tokyo ja Washington; 1 – London, Rooma ja Moskva. Aga jah, tegelt on raamat harjumatult Ameerika-keskne, vast ehk neljas peatükis (2, 4, 6, 10) on Ameerikale vähem tähelepanu (omaette nähtus on Roosevelt ja avalik arvamus). Eks küsitav ole, miks raamat käib 1940-1941 aastate kohta – seetõttu jääb MRP tagaplaanile – aga eks see ole seotud Kershaw nägemusega Washingtoni olulisusest.

Raamatu viimases kolmandikus on päris mitmeid toimetamata näpukaid, vast siis kirjastusepoolne kiirustamine jõuluaegseks müügiks.

Alljärgnev tsitaat ei ole näpukate demonstreerimiseks.

“Läänemere laevastiku ülem admiral Rolf Carls, kelles nähti pikka aega Raederi tõenäolist järglast, läks veelgi kaugemale. Osast Belgia ja Prantsusmaa aladest (sealhulgas Normandia ja Bretagne) pidi saama Saksamaa protektoraat Tšehhi mudeli järgi. Prantsusmaa koloniaalimpeerium tuleb tükeldada, lähtudes seejuures Saksamaa, Itaalia ja mingil määral ka Hispaania huvidest. Lõuna-Aafrika ja Lõuna-Rodeesia lahutatakse Briti impeeriumist ja neist saavad iseseisvad riigid, samal ajal kui Põhja-Rodeesia jääb Saksamaale kui Ida- ja Lääne-Aafrika territooriume ühendav lüli. Kõik Suurbritannia õigused Pärsia lahel, eriti naftamaardlaid käsitlevad õigused, lähevad Saksamaale. Suurbritannia ja Prantsusmaa kaotavad igasuguse kontrolli Suessi kanali üle. Brittidelt võetakse ära mandaatmaad Lähis-Idas. Saksamaa võtab endale Shetlandi ja Kanalisaared. Strateegilised baasid rajatakse Kanaaridele (tõenäoliselt tuleb selleks Hispaaniaga maid vahetada), Dakari Aafrika läänerannikul (Prantsusmaa arvel) ning Madagaskarile, Mauritiusele ja Seišellidele India ookeanis. Carls tunnistas, et tema nägemus võib tunduda ulmeline, ent ta soovitas selle ellu viia, et “tagada ükskord lõplikult Saksamaa õigused talle kuuluvale osale maailmast”.” (lk 105-106)

õhtuleht

sirp