Jüri Ehlvest – Ikka veel Bagdadis (1996)

Esmapilgul tundub see olevat seniloetud Ehlvesti romaanidest kõige krüptilisem (või sisutum) tekst, või noh, igavam kui “Elli lend” või “Palverännak”, seda kohe kindlasti (ja novelle ei loe, sest aega pole). Nö romaan kirjades, iga peatüki lõpuga siirdutakse teiselaadsesse situatsiooni, mis on siiski enamvähem omavahelises seoses üldise tekstivooga (ülevaadetes öeldakse selle kohta täpsemalt – tuhandeüheöölik aluspõhi) – ehk peategelase quest suurima saladuse otsingul. See taevatrepi värk oli päris tsiteeritav, aga kahjuks sai raamat enne nädalavahetust kiiruga raamatukokku tagastatud. Sest ei viitsinud tassida. Sellest olenemata on see tühine postitus. Lootus on kadunud.

“Kas te sellest linnast teate midagi, kuhu me sõidame?”
“Kas te ei ole seal siis ise käinud? Aga ühte Eesti väikelinna üheksakümnendate aastate algul on tegelikult ka väga lihtne ette kujutada. See on midagi koledat, eks ole. Kui te ei oska midagi sellist kujutleda, siis mõelge lihtsalt millegi koleda peale.” (lk 72)

postimees
päevaleht