Igav romaan. Kaunis igavus. Nüris mõttes ilus kirjandus. Traagiline pisarakiskuja Sri Lanka kodusõjast, aga kaasaelamist just ei tekita. Nii igav, et raamatust pole midagi kirjutada, tundub uskumatu, et pooleli ei jätnud (aga polnud midagi muud lugeda). Nojah, eks autori vastu ole vast tugev eelarvamus selle “Inglise patsiendi” filmi pärast (jah, ikka tuleb hinnata autoreid filmide järgi, mis nende teostest on loodud).
Lugu siis sellest, kuidas Sri Lanka päritolu kohtuantropoloog Anil tuleb 80ndate Sri Lankale kodusõja koledusi dokumenteerima. Ja asub jälitama ühe luustiku päritolu koos kohaliku arheoloogi Sarathiga. Sel on omakorda vend Gamini, kellest Ondaatje on kirjutanud selle raamatu kaasakiskuvamaid read, see kirurgi üksildane igikestev töö (ja) narkomaania on kummastavalt kriipiv. Traagikat jagub kõigile. Mitte et kuidagi alavääristaks Tseilonil reaalset juhtunut (kodusõda lõppes vist alles enamvähem nüüd), aga see Ondaatje pühalik napp nämmutamine ja ilane tänapäevane ilutsemine, nojah (halvas mõttes naistekas?). Milline rõõm, et raamatu kaelast sai, nagu elu teine sünnipäev. Kirjutaks veel lühilauseid. Aga ei.
“Gamini nägi harva ennast võõra inimese pilguga. Kuigi enamik inimestest teadis, kes ta on, tundis ta ise, et on teda ümbritsevate jaoks nähtamatu. Seetõttu libises naine tema kõrvale ja kolistas tema südame peaaegu tühjas majas ringi. Naisest sai, nagu ta oli olnud ka tol operatsiooniööl, ainus saatja sellele, mida Gamini mõtles, mille kallal ta töötas. Hiljem patsiendi kätt ümber pöörates mõtles ta armile naise randmel, sellele, kuidas naise sõrmed olid läbi juuste libisenud, mida ta oleks tahtnud naisele avaldada. Aga tema enda süda oli see, mis ei suutnud maailma astuda.” (lk 255)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar