Kolmest raamatust on see kõige poolikum – kõik jääb lahtiseks, otseselt laheneb vaid see, et Tomi ja Hesteri tütar Wren pääseb teenimatust orjapõlvest. Aga mida teeb Fangi pea, mida teevad Hester ja Shrike, kuhu lähevad Tom ja Wren, mis sai Cauli ja Freya lastekarjaga tagasitulekust, ei tea, neljas raamat eesti keelde tõlkimata! Võiks öelda paatoslikult, et vanemate patud nuheldakse lastele kaela, aga vist mitte. Fangi valitsemine meenutab mõneti nõukogude diktatuuri, ühes kohas ongi otseselt juttu näiteks Liiga võitlusest Saksa linnade vastu (lk 103). Õrnalt meenutab Tom ja Hester “Tähetolmu” õnnelikku paari – ent samas emake Hester on paras naisRambo (kui kirglikult Sulbi teda jälestab!) ja naiivne Tom on kui raamatusarja ainus terve mõistuse võrdkuju, temast oleks viisakas raamatukangelasena eeskuju võtta. Või siiski mitte. Stalkerite kasutuselevõtt Liiga poolt meenutab pisut Endymioni, kus läksid käiku ristikujud igavese elu tagamiseks – tõsi küll, siin selline inimlik sentimentaalsus puudub, tehisinimesed on illusioonitult vaid tööriistad.
Nojah, eks see romaanisarjade tõlkimine üks rist ja viletsus ole, mida raamat edasi, seda vähem potentsiaalseid lugejaid alles jääb. Eks see Reeve ole veider segu noortekast, ulmest, huumorist ja halastamatust vägivallast. Vahel vaatad, et selline armas maailm ja siis kallatakse külm vesi kaela. Mis on muidugi tervitatav.
“Mees ei muretsenud eriti selle pärast, mis tema endaga juhtub, kuni Wreni elu ohus polnud. Kuid kas Wren ikka oli väljaspool ohtu? Tüdruk oli koos Pennyroyaliga ja Pennyroyal polnud iseenesest kuri mees, küll aga isekas ja mõtlematu ja reeturlik ning lisaks oli ta kunagi Tomi südamesse tulistanud.” (lk 244)
Surelike masinate sarja neljas raamat, Pimenev tasandik, seisab kirjastuses tõlgituna juba aastast 2008. Kuna see on mahult kaks korda paksem kui eelmised osad, ei julgeta raamatut trükki lasta, kartuses, et ei suudeta maha müüa.
VastaKustutaNojah, muidugi kahju.
VastaKustuta