Tšou Li-bo – “Landanpaitsa” (Väike Tšutsa, 1953)

Lugu sadistlikest pioneeridest, kes otsustasid teha kodukülas lööktööd ehk siis varahommikul loodreid magamisasemeilt välja peksta. Ja tõepoolest, külarahvas kartis sellist kuraasikat gängi, kes olid nõus isegi esimehele või vanaisadele keppidega kallale kargama. Ja et sellest veel vähe oleks – nad tegid landanpaitsa nimelisi häbisilte, mida nood loodrid peaks päev otsa kaelas kandma, päris keskaegne värk, eksole. Möödus kuus pingelist päeva, ent lapsed ei saanudki oma verejanu kaaskodanike kallal rahuldada, kogu külarahvas rahmeldas palavikuliselt tööde vahel ringi, oli seda siis vaja või mitte. Loodrijahi asemel suunasid lapsukesed järgmiseks oma energia varesepesade lõhkumisele. Mis edasi sai, seda jutustaja ei räägi, sest ta lahkus linna tagasi. Mis muud kui kultuurirevolutsioon. See on ikka hirmus küll kui lastel lastakse sõgedaks minna.

“Külviaeg lähenes ja tegemist oli niisama palju kui kanepit põllul.” (lk 56)