Aarne Anmann – Sturmwaldide mõisa saladused (2012)

Lugu algab siis sellest, et 2002. a. jaanipäeval ilmub peategelasest tõpratohtrile kodusest mõisatiigist viirastus-aadlipreili, kes on olnud selles märjas hauas 84 aastat. Selgub, et tiigis on muidki saladusi – õnnetud neiud ja kirst võimaliku aardega. Viirastus palub end matta, et saaks rahu, ning tuleb veel paaril korral peategelasele ja ta isale külla ning puhutakse juttu; võiks sedastada, et nad saavad sõpradeks. Tiigi-uurimise peale ilmuvad mõisa endised baltisakslased, kes väga huvituvad seal peituvast kirstust (et seal nende suguvõsa dokumendid ja muu endiste omanike värk, mis baltisakslaste lahkumisel sai tiiki uputatud). Paar kurikaelagi tiirutab nüüd mõisa lähedal, aga peategelase isa koos paari kaitseliitlasega elimineerib sellise ohu. Ja kõige selle ajal on minajutustajast mõisaomanikul ühe romantilise suhte lõpp ja teise algus. Kehajäänused saadakse tiigist kätte ning sängitatakse mulda. Lõpp hea, kõik hea.

Üpris lihtsakoeline lugu, mis viksilt kirjandusliku hulluseta kirja pandud. Aga noh, vähemalt on kaks viirastust, ühega saab juttu vesta ja teine tatsub vaid arglikult vanas mõisahoones. Kokku niisiis folkloorsete sugemetega lühiromaan.

“Aeg on palju edasi läinud. Kahju, et ma nii noorelt siit ilmast lahkuma pidin. Tegelikult, mitte siit ilmast, sest olen ikka veel hingeliselt siin, vaid maisest elust... ohh.”
“Jah, tõesti. Ülejärgmise nädala reedel tulevad need mehed tagasi, siis tõstame välja nii teie kui ka tolle teise tüdruku maised jäänused veest välja. Ka auto tõstame kaldale. Ja veel on seal mingi kirst, sellegi tõstame välja. Teeme tiigikese tühjaks kõigest, mis sinna ei kuulu. Ah jaa, mis päeval teid matta? Täna on 30. juuni.”
“Mulle sobiks 15. juuli, siis on mul sünnipäev. Siis saaks see olema ka mu matusepäev. Mis seal ikka, kui tookord poleks õnnetust juhtunud, oleksin ma juba niikuinii surnud olnud.”
(lk 37)

ulmekirjanduse baas