Egon Friedell – Uusaja kultuurilugu IV (2012)

Friedell Marsi kanalitest ja asustusest:

“Kuid seegi tõlgendus kannatab ikka veel liiga tugeva antropomorfismi all; see ei suuda vastu võtta otsust, et Marsi elanikel ei ole meiega vähimatki sarnasust ei kehaehituse, -materjali ega meeleelundite poolest ning seepärast on neil täiesti teistsugused eluvajadused ja täiesti teistsugused tööriistad nende vajaduste rahuldamiseks. Võib-olla kontsipeerivad nad maailma elektromagnetiliste aistingute kaudu; võib-olla toituvad nad valgusest; võib-olla koosnevad nad gaasist. Paljude uurijate oletus, et Marss on asustamata, sest seal on õhk hõredam ja vett napimalt kui meil, tuleneb häbiväärsest provintslikust perspektiivist. Marsi kanalite mõttest ei saa me arvatavasti kunagi aru; kuid nende olemasolu on täiesti kaheldamatu – Percival Lowell on neid isegi pildistanud.” (lk 69)

Aatomienergiast ja selle ühiskondlikust mõjust:

““Aatomisisese” energia vabastamine tooks enesestmõistetavalt tagajärjena kaasa kõikide maiste vahekordade pöörde. Seevastu võivad vaid väga naiivsed isikud uskuda, et see tähendaks ka sotsiaalse küsimuse lahendamist. Et “normaalinimene”, kes kahtlemata normaalne ei ole, kuid valitseb meie majanduselu, sünnib ja sureb mõtlematu lurjusena, siis võib arvata, et sellelaadsed tehnikasaavutused viiksid – täiesti samamoodi nagu senised – üksnes üldise saamahimu ja ebaõigluse uutele vormidele. Kujutletagu, et kahesaja aasta eest oleks keegi ennustanud, millisel määral on inimkonnal korda läinud magnetilist energiat, elektrienergiat, päikeseenergiat, mis on talletatud kivisöes, ja vee-energiat, mis on talletatud veejõus, kasutatavaks teha – mäherdusi täiesti enesestmõistetavaid järeldusi paradiislike sotsiaalsete olude kohta oleksid sellest teinud filantroobid! Selle asemel on kõik palju halvemaks läinud, ja Euroopa jaguneb kapitalistlikeks riikideks, kus enamik inimesi on kerjused, ja sovetlikeks riikideks, kus kõik on kerjused. Ei, “aatomi aktiviseerimise” läbi muutuksid ülemkihid üksnes veelgi ahnemaks ja alamkihid veelgi vaesemaks, niisiis mõlemad veelgi näljasemaks ja sõjad veelgi elajalikumaks. Sotsiaalse küsimuse lahendamiseks on vaja moraalset emanatsiooni, kiirguse tekitamist ja aatomituuma purustamist.” (lk 97-98)

Kui sind kutsub diplomaadikutse:

“Valega ei saa eales saavutada midagi püsivalt väärtuslikku. Vale on eimiski, on alati üksnes mingisuguse tegelikkuse negatsioon; kuidas võiks võimalik olla eimiski ja eituse peale püstitada midagi mingilgi määral kindlat? Iga vale on otsatu nürimeelsus: mõttetu katse saavutada eesmärki printsipiaalselt kõlbmatute vahenditega. Ja küllap peaasjalikult sellest tulenebki see, et eriti meelsasti trügivad diplomaadikarjääri suunas vaimselt alaväärtuslikud isikud. Elu, mis kätkeb endas lakkamatut puru silma ajamist, saladustes tuhnimist, ebaausaid ja kahemõttelisi vahekordi kõikide inimeste ja asjade suhtes, suudetakse püsivalt taluda ainult siis, kui ollakse lootusetult nutikas lollpea.” (lk 217)

Raamatu popimad nimed registri järgi: Bismarck, Goethe, Ibsen, Kant, Nietzsche, Schiller, Shakespeare, Shaw ja Wagner.