Harry Harrison – Ajamasina saaga (1996)

Et siis Hollywoodi stuudio on napsanud endale rahahädas teadlase ajamasina ideega, mille abil omakorda tahetakse päästa stuudio pankrotist – üheks ideeks on filmida nt ehtsaid viikingeid ajaloolise draama jaoks, millega hoitaks kokku kulusid dekoratsioonide, massistseenide jms arvelt. Või siis saata käsikirja autori töötama kambriumi või devoni ajastusse (sest tollal polnud maismaal lihasööjaid ehk meri täis trilobiite (hambad ja silmad!)) - et see saaks tõhusalt keskenduda vaid käsikirja loomiseks. Ajamasin valmib ja töötab! Stuudioboss kahtleb ent režissöör lubab nädalaga blockbusteri valmistada. Niisiis hakataksegi tegema viikingifilmi Ameerika avastamisest ja selleks tutvutakse Orkney saarel elutsevate ehtsate 11. sajandi viikingitega – lõpuks palgatakse kohalik vastne viskisõltlasest pealik filmi peategelaseks, mees on muuhulgas inglise keele natuke selgeks õppinud ja pursib seda kaamera ees (ning saab iga võttepäeva eest pudeli viskit) ning avastab filmitööstuse blondi sekspommi võlud. Tegevust alustab täiemõõduline filmigrupp koos tugistruktuuridega, ajamasina kasutamine täiustub ning nüüd pendeldakse vähemalt kolme ajastu vahel – tänapäev, 11. sajand ning devoniajastu (kus filmijad käivad puhkamas). Nojah, lõpuks siis saadakse viikingid Ameerikat avastama ja kohalikega kaklema. Ja film saab karpi ning tõeline saaga alguse. (Hmm, tegelt sai selles lühitutvustuses päris mitmed seigad kronoloogiliselt sassi aetud, aga ei jaksa vunksi ajada – tabagu lugemisel üllatused!) (No muidugi, kas nii sodise postituse peale üldse tekib lugemismõtet.) (Aga vahel võiks.)

Einoh, päris muhe meelelahutus, üpris lõbusad ajahüpped ja -segunemised (mil samas pole suuremat mõju olevikusündmustele, kui, siis osalejate vaimsele heaolule), on õnne ja ebaõnne. Lugu pole selline, mis tähelepanult erilist tonnaaži nõuaks, on lihtsad karakterid ja otsejoones lugu – tekst lihtsalt veereb omas laadis ja mis siin ikka sügavuse(tuse) üle kobiseda. Tõlkekvaliteet ja vormistus on taas selline, nagu on, mõneti olematu kanti.

ulmekirjanduse baas