20 august, 2012

Hugo Vaher – Punk ei ole surnud (2012)

Lugu siis noore keskkooli alustava punginooruki üpris silmi avardavast sügisest kaheksakümnendate aastate teise poole Tallinnas. Toomas teeb punkbändi, saab viimaks miskisuguse irokeesi pähe ja tahab, et maailm oleks parem, õiglasem, tolerantsem. Võimalusel hängib ta kohvik Moskva juures ja ühe miilitsahaarangu käigus tutvub sealsete punkarite ühe liidri Punkiga, kes hakkab temasse peale miilitsale molli sõitmist üpris soosivalt suhtuma. Mis viib edasi selleni, et Toomas tutvub samal õhtul ühel punkarite suvilapeol Pisikesega, kellega pisitasa areneb suhe. Aga mitte ainult – Punk tuleb veel Toomase bändi laulma. Ent pole head halvata ehk siis tüdruku endine rullnoklik austaja ei tolereeri armsa neiu meelemuutust. Tekib kokkupõrge, mis läbi erinevate keerdkäikude saab viimaks üsna vastiku lahenduse. Konflikte mittesoosiv Toomas satub ometi pea kõikjal konfliktidesse – tänaval, kodus ja koolis; punkariks olemine pole meelakkumine. Enamasti saavad need konfliktid rohkem või vähem normaalse lahenduse (natuke kummaline on, kuidas venelaste kamba tänuvõlglasest juht satub paaril korral noormeest Pisikese ekskavaleri käest päästma), ka koolist väljaviskamine jääb lõpuks vaid õnneliku juhuse läbi ideetasandile soiku. Ja bänd Punkiga eesotsas saab kuulsaks, kuni selgub, et tegelikult tuleb ikka korralikult koolis käia – haridus kulub ära.

Päris huvitav vaade kaheksakümnendate noorte ellu; suhted kodus, koolis ja tänaval – ning võimuesindatajatega. Kui palju siin fantaasialendu on, ei oska aimata.

lugemissoovitus (lingid teistele tekstidele)
padjaklubi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar