Michael Moorcock – Elric Melnibonest (1999)

Muu kirjandusega võrreldes on fantasy puhul vast eriti oluline, et asi hakkaks endale tööle, et loodud maailm muutuks mingil moel oluliseks. Moorcocki Melnibonega mul sellist tunnet ei tekkinud – on see Elricu ja ta esivanemate maailm oma maagia ja taagaga, aga lugejana ei saa aru, ei leia kaasakiskuvust – lihtsalt eksisteerib ja kõik. Tegemist on justkui laval toimuvaga – tegelased sebivad kitsal laval, vahelduvad kitsad silmapiiri ahendavad kulissid jne, ja kõik (Elricu sari olevatki mingit tuntud arvutimängu inspireerinud). Moorcock on kui Howardi haritum vend, kel jääb samas puudu oma poolnapaka vanema venna campi totakavõitu puudutusest ainese käsitlemisel.

Lühidalt sisust – Elric on allakäiva iidse saareriigi imperaator, kes ihaldab naist, kelle vend omakorda ihaldab Melnibone trooni. Kokkupõrgetes sellepärast plärtsuvad maagiad ja tegeldakse jumalatega. Elric kaotab selle käigus oma algse progressiivsuse ja muutub seniste imperaatorite sarnaseks verejanulisevõitu juhiks, vahetades oma hinge Kaose Isandale. Aga noh, lõpuks jäävad kõik intrigeerijad ellu ning järgmises raamatus läheb trall edasi.

Tekst pole tõepoolest selline, mis esitaks lugejale suuremaid kaasamõtlemise nõudmisi, on lihtsad stseenid, mis kulgevad sirgjooneliselt ja paatoslikult edasi, on need siis kuningalossis või kuskil varjuilmas. Nojah, ega Martini ja Bretti sarjade esimesed raamatud ka mulle suurt ei meeldinud, aga hiljem... Eks näis.

ulmekirjanduse baas