Celine Kiernan – Mürgitroon (2012)

Romaan romantikuist tütarlastele. Mõnel sadistlikumal hetkel sedastaksin endamisi, et tegemist päris imala tekstiga, mille peategelaste emotsemine tekitas endas huvitava vastupidavusvõistluse: kui kaugele oled suuteline lugema enne kui kannatus järele annab. Nojah, romaan lõppeb nii nagu oleks järgmises osas viimaks tõelisi seiklusi oodata.

Lugu siis umbes selline: 15-aastane neiu Wynter koos oma kolmekümnendates aastates isaga naaseb peale viit aastat karmil põhjamaal viibimist kuningriigi kodusesse pealinna. Aga palju on nüüd muutunud – isa on haige, pealinnas valitseb kuninglik hirmuõhkkond ja neiu endine lapsepõlve mängukaaslane ehk kuninga sohipoeg Razi on sirgunud üheksateistaastaseks noormeheks, kel on salapärane ja irriteeriv südamesõber Christopher. Taga hullemaks – kuningas Jonathon on kuulutanud õiguspärase troonipärija elavaks surnuks ning tahab upitada arstiks õppiva Razi uueks troonipärijaks. Raz, Christopher ja teised head (ja halvad) inimesed ei nõustu sellega ning seepärast neid pekstakse ja sandistatakse – või üritatakse Razile atentaati sooritada. Ühtlasi puhkeb armukolmnurk neiu ja noormeeste vahel, millest ma kalgi inimesena ei saanudki lõpuni aru, kes keda õieti panna tahab (tekstis on ühes kohas äge eitamine nagu printsil ja ta orjast sõbral võiksid olla omasooiharad suhted – aga kes teab!). Ühesõnaga, headel tuleb taastada õige troonipärija aujärg, et kuningriik oma seesmistest vastuoludest üle saaks. On see võimalik? Ei tea. On kuulda, et õige troonipärija pooldajad-mässajad on valmis valla laskma miskisugust põrgumasinat, mille Wynteri isa Lorcan kunagi noorena oli rumalast peast Jonathonile konstrueerinud (millega täpsemalt tegu, veel ei selgu). Pealinnast tuleb põgeneda, ning noored teevadki seda, jättes maha surmavalt haige Lorcani. Ja mida õieti tahavad vaimud ja kassid (need siis triloogia avaosa üleloomulikud elemendid)? Ei tea.

Tegevustik toimub Euroopas, mis ei ole päris see teadatuntud hiliskeskaegne Euroopa. Mainitakse Marokot ja Padovat ning rahvustest türklasi, muud teadatuntut nagu silma ei torganud (no kerge vastuolu on musulmanide ja, ee, kristlaste vahel, samas eksisteerivad nad rahumeeli kuningriigi pealinnas). Üldiselt vehitakse terariistadega, ent on ka musketimürinat. Ses suhtes lihtne tekst, et asi edeneb väga korrapäraselt ja kronoloogiliselt, ei mingeid ajas edasi hüppamisi või tagasivaateid vms (no ühes kohas oli vist juttu, et viis päeva nokitseti raamatukogu parandustöödega, mingigi kiirendus).

Ning nüüd siis sellest, mis raamatu juures nagu häiris. Need jubedalt emotsevad peategelased. Prints ja ta sõber on kui mõõgakangelastest metroseksuaalid, no kohe ikka päris naiselikud noored mehed, kileda häälega karjuvad valu või pettumuse pärast, pisarad voolavad ja muudkui kallistavad üksteist või hellitavad teineteist nimedega. Võeh. Ja siis Wynter, kes käitub ühtaegu kui emotsionaalselt segane tiinekas ja muidu varakogenud vabadusvõitleja ning unistab noortest meestest ei tea mida (sõprust, idülli, mitte seksi). Need peategelased on sellised, kes võrreldes teiste loomulikumate kõrvaltegelastega (Lorcan, Jonathon, kass jt) mõjuvad tõeliselt tüütult ja kannatust proovile panevalt. Ega ometi tõlkija ole omalt poolt teksti veel naiselikumaks teinud? Või on siis süüdi see, et loo vaatepunkt on 15-aastaselt tüdrukult, kes peab olema keegi, kelleks ta ealiselt-vaimselt veel lihtsalt valmis ei ole (kuigi puusepana juba vääriline vaimustavat rohelist rüüd kandma). Igatahes jäi kogu romaanist üks väga roosa mulje või... midagi. Selge see, et ilmselgelt sattusin vale raamatu peale, miskipärast muudkui lootsin, et millal prahvatab miskit võigast, aga noh, veel mitte.

“Siis koondus ta pilk äkki jalge ette põrandale, ta hingas sügavalt sisse ja sirutas õlad välja. Wynter nägi, kuidas Razile mask näole ilmus. Tema ebakindlus, tema hirm, kõik see kadus kuhugi sügavusse, tema jahe muretu õukonnanägu tõusis pinnale nagu jää. Tüdruk nägi, kuidas Razi silmad kähara tuka varjus kalgistusid ja kulmud kõrgis üleolekus kerkisid. Siis lõi ta selja sirgu ja pea kuklasse ning vaatas otse Wynterile silma.
Razi mask purunes tüdrukut nähes miljoniks killuks ning ta komberdas kaks sammu tagasi, enne kui jälle ennast kogus. Tema pilk libises tüdrukult Christopherile ja jälle tagasi. Mees pilgutas kiiresti silmi, justkui tahaks neid oma vaateväljast minema pühkida.
Wynter tundis, kuidas ta nägu praguneb. Oh, issand! mõtles ta. Me tegime valesti, me tegime valesti! Aga siin nad nüüd olid ja kahju oli juba sündinud, niisiis pani ta oma silmadesse kõik, mis vähegi suutis. Ma armastan sind, püüdis ta mehele näidata, püüdis ütelda. Ma olen sinuga! Sa ei ole üksi. (lk 276)

lugemissoovitus