21 september, 2012

Chris Bellamy – Absoluutne sõda (2012)

Selles suhtes natuke erinev sõjaajalugu, et seda saavad ka nõrganärvilised lugeda, kõiksugu jõhkrad sõjakuriteod jäävad pigem tagaplaanile ning rõhk on ennekõike idarinde üüratute mastaapidega sõjalistel operatsioonidel endil. Millest eelkõige on tähelepanu 1941-1942 sündmustel, mil Nõukogude riik võinuks kokku variseda (majanduslikult oli 1942.a. selline, et tegelikult pidanuks Nõukogude Liit uppi kukkuma – SKT langes mürinal) ning põhimõtteliselt hekseldati sel ajal natside vastu läbi kaks täiemõõdulist rahuaegse sõjaväe isikkoosseisu (alles 1942-1943 talvest moodustus armee, mis vedas sõja lõpuni). (Okei, siin on väike terminoloogiline segadus, aga ehk saab aru.) Autor räägib üldiselt venelastest kui nõukogude sõjaväe põhimassist, mis sõja edenedes vast üldse polnud nii.

Ühtlasi seatakse kahtluse alla nii mõnedki üldlevinud tõdemused – et näiteks sõja algul Stalin ei läinud paanikasse või peitu, vaid jätkas samasuguses hullumeelses tempos töötamist (no vahel tuleb suvilas hinge tõmmata, eksole); või Siberi diviiside tulek Moskva operatsioonile polnud midagi nii murdelise iseloomuga (neid lihtsalt polnud nii palju). Mõnedki huvitavad viidet sellele, millest tänapäeva ametlikud Venemaa sõjaajalood ei räägi – nt Leningradi kannibalism või naisväelaste osakaal sõdurimassist. Väheke segaseks jääb arutluskäik, et 1942 võisid nõukogudelased kasutada Krimmis natuke keemiarelvi (et natsidelegi näis see juhuslikuna, ei hakanud nad pilli lõhki ajama).

Et siis selline tore raamat. Paar korda Eestistki juttu, aga tõesti möödaminnes (hmh, seda saab muidugist registrist järele vaadata).

õhtuleht
umbes

2 kommentaari:

  1. Anonüümne27. september 2012, kell 19:46

    Aga see NKVD kiitmine ikka häirib. OK, võib veel aru saada, et elatakse kaasa tohmakale ivanile, kes on muldonnist välja kistud ja püss kätte surutud, kuid see, mida rohkem kui ühes kohas julgeoleku kohta öeldakse, ületab vähemal minu hea maitse piirid. Et NKVD oli kangelaslik struktuur, mitte paranoiline terrorimasin, mis tänu oma jõupingutustele hoidis Venemaa koos. Tänu nendele siis neutraliseeriti väga reaalne siseopositsioon (nagu oleks seda peale 30ndaid enam olnud) ja kiidetakse seda suht mõõdutundetult. NKVD jälkusest libisetakse üle, seda kohati vaid mokaotsast mainides. Huvitav, miks siis ei ole Gestaapot kiidetud nende efektiivsuse pärast korra hoidmisel vallutatud aladel (kus oli vägagi arvestatav opositsioon). Samuti on partisanide kohta vaid häid sõnu, nende terrori kohta tsiviilelanike suhtes Soomes, Eestis ja mujal "Lääne-NL's" ei leidu sõnagi.

    VastaKustuta
  2. kolm28. september 2012, kell 12:37

    Muarust keskendus Bellamy eelkõige kahe riigi sõjamasina kokkupõrkele (eelkõige NLile), seepärast jäi palju "traditsioonilist" (genotsiid jms) suurema tähelepanuta. Nii võttes, nojah, NKVD oli NLile enam kui kasulik tööriist sõjamasina töölhoidmiseks.
    (Mitte et ma isiklikult ütleks seepeale "õujee!".)

    VastaKustuta