Norman Manea – Klounidest: diktaator ja kunstnik (2012)

Natuke arusaamatuks jääb, milleks see tõlkevalik õigupoolest on – tutvustada Manea'd? Ceaucescu režiimi meenutamine? Eliade ja natsid? Totalitarism ja inimene? Rumeenia keelest tõlkimine kui selline? Ida-Euroopa lähiajaloole mitmekesistavam vaade?

Esimene tekst annab ülevaate Ceaucescu Rumeeniast, aga ei jaksanud seda lõpuni lugeda, kuidagi igav kujundlik jauramine ja muidu enda tähelepanupuudus. Teises tekstis on toodud ära tsensori põhjalik ülevaade autori ilmumisootel käsikirjast ehk siis sisukokkuvõte ning millised puudused tuleks kõrvaldada või mida juurde kirjutada, et raamatu väljaandmisel oleks väljendatav tasakaalus ning kõik rahul. Ülejäänud osa esseest on siis autori eellugu ja kommentaar sellele kokkuvõttele ning niisama muu seonduv (ja muidugi kriipiv kahtlus, et kas tulevased põlvkonnad mõistavad autori ja teiste tollaste teisitimõtlejate võitlustekste). See tsensori kokkuvõte oli endale vast raamatu huvitavaim osa, mis sobis avaldamiseks ja mis mitte (kuigi tegemist polnud nö ametliku tsensori ettekandega). Kolmas essee on siis kuulsast Eliadest kui natsionaalsotsialistide pooldajast (või korra täpsustatakse, et mitte antisemiit vaid ungarlaste ja slaavlaste vastane (lk 76)?). Eliade vaikib vaadetest, elu lõpuni ei kommenteerinud seda teemat, isegi avaldatud päevikus ei anna otseselt midagi kahetsusest või natsimeelsusest välja lugeda. Totalitarismivastane Manea on seepärast intelligentses kaasmaalases pettunud.

Nojah, selline pooleldi eksootiline tõlkevalik, väike pilguheit rumeenlaste kultuuriilma.

“Kui teda nimetatakse natsiks või antisemiidiks, reageerib ta süüdistusele, mis lihtsustab sedavõrd jõhkralt kogu tema elulugu, taandumisega. Vaikimine on kõnekas, mitte ainult väärikas, põiklemises on delikaatsust, mitte ainult kavalust, kuid ometi on vaikimisel ja põiklemisel küllaga laiduväärt aspekte. Aga avalik lahtiütlemine endistest veendumustest, aga hirmuvalitsuse häbimärgistamine, müstifikatsioonimehhanismide paljastamine, süü omaksvõtmine? Ilmselt jagub vähestel selleks tervet mõistust ja julgust. Tõelist süümepiina esineb harva. Ainult vea tunnistamine kinnitab tõelist lahtiütlemist veast. Kas pole lõpuks ausus totalitarismi surmavaenlane? Ja kas pole südametunnistus (ebameeldivate küsimuste kriitiline uurimine, see tähendab selge eetiline lahkamine) viimne tõend sellest, et totalitaarse ideoloogia korruptiivsetele jõududele on selg keeratud? Need jõud pole kaugeltki lihtsad ja vahetud, vaid mõjuvad inimlikule haavatavusele kaudseid ja keerukaid teid pidi.” (“Felix culpa”, lk 66)