"Right," she said, "so we're in agreement."
"Not quite. I'm not saying it's not worth it. I'm saying the opposite. You make worlds, worlds inside your head and worlds outside, but only the one inside counts for anything. It's where you find peace, acceptance. Worth. You, you're just talking about everything being useless. Starting with yourself. That's a bad attitude, Smiles. Worse than Cuttle's."
"Where are we marching to, then?"
"Fate's got a face and we're going to meet it eye to eye. The rest I don't care about."
"So you'll follow the Adjunct. Anywhere. Like a dog on a master's heel."
"Why not? It's all the same to me."
"I don't get you."
"There's nothing to get. I'm a soldier and so are you. What more do you want?"
"I want a damned war!"
"It's coming."
Kronoloogia ütleb, et järgmiseks raamatuks loen "Stonewielder"'it. Tahaks tegelikult hüpata "Crippled God"'i peale, sest see osa lõpeb niiöelda cliffhangeriga ja CG's jätkub. To be continued... Erikson vabandab "DoD" eessõnas juba ette, et sorri selle poolikuks jätmise pärast, aga mul on suva, kuna ma ei pea ju järge ootama. Ma hakkasin seeriat lugema umbes siis, kui kõik osad olid peaaegu väljas, nii et pole kunagu pidanud uue raamatu ootamisega sügelema ja nihelema.
Raamatu põhiliin, Bonehunterite armee marss läbi Letheri otse Tühermaadele leiab peaaegu lõpu, kus viimasel veerandil kohtutakse lolli saatuse tõttu võimsa mitteinimeste armeega... Viimased sada lehte koosnevad põhiliselt tuttavaks ja armsaks saanud tegelaste surmadest: kellel lükatakse mõõgad läbi kõhu, kelle nägu hammustatakse eest, kes trambitakse hobuste jalge alla jne. Lahing on eepiline ja võimas, kuskohas K'Chain Che'malle sisalikurass tundub olevat mitte maagiapõhine, vaid tehnoloogiline. Ehk siis, Malazani sarjas on maagia olemas ja selle olemus on suhteliselt defineeritud ja selle võimalikkus nagu põhjendatud. Samas tundub, et need sisalikud oskavad rakendada tehnoloogiat, et sama efekti saada: mingid suunatud välgulöögid, tohutud steampungilikud masinad ja muud nipid, mille valmistamiseks pole vaja võlureid, vaid ebainimlikult külma intelligentsi.
Üks põhilisi teemasid on ka sõdurite olemas ja miks nad teevad, mida teevad. Raamatus lahatakse mitmete tüüpide psüühikat ja nende mõttekäike. Miks jääda kellelegi lojaalseks, mis on reeturlikkus ja mis on au? Ja mis point on tapmisel? Miks ei saa lihtsalt rahus elada? Kahjuks kooruvad üllate vaadete ja seisukohtade seast välja vahel tõelised põhjused: tapame teisi seepärast, et nad on teistmoodi. Tapame erinevaid olendeid, sest nad pole nagu meie ja vaid meie eluviis on õige. Teised on väärakad, sest nad pole nagu meie. Meil on rohkem õigusi, meie künname üles lagendikud ja langetame metsad. Meie toome tsivilisatsiooni ja imeme maa tühjaks. Põlisrahvaid vaadatakse nagu metslasi, sest nad ei eksploiteeri maavarasid. Igasugused suguharud elavad onnides ja on nagu räpased ja nõrgad... No see on see ühiskondade kokkupõrge, kus tehnoloogiliselt arenenud rahvus arvab, et nad on seetõttu tsiviliseeritud ja omavad õigust teiste saatuse üle otsustada. Kuskohas on tsiviliseeritus rohkem moraalides ja eetikas, mitte tehnoloogias.
Ega siin mingeid "õilsaid indiaanlasi" muidugi alati pole ja ühe hõimurahvuse hukk on väga jõhkralt ära toodud, ehk siis Barghasti Valge Näo klanni lõpp. Sõjakus viib surma ja nende langus on märgitud ära vägivallaga... kui uhkust ja mõtekust määratakse lahingute ja võitude järgi, viib see lõpuks languseni kust välja ronida ei saa. Eriti räige on seal võimuvõitlus, mille tulemusena ühe mu lemmiktegelase naist kaks ööpäeva vägistatakse ta enda sõprade ja kaaslaste poolt, kuni ta mõistuse kaotab. Tema laste ajud tahetakse laiaks litsuda, et siis vereliin minema pühkida ja tema abikaasa ise tükeldatakse, laipa rüvetatakse ja ta mõõga peale kusetakse. Mingis mõttes sarja brutaalsemaid ja ausamaid osasid, mille lugemisel mul vahel raskuseid tekib. Ehk liiga valusalt on inimeste olemus paljastatud: et me pole isegi loomad, vaid midagi madalamat. Inimene teeb õudsaid tegusid, vägivaldseid asju, ja ei tunne midagi. Mõttetu julmused, mis näiteks ilmnevad alati natside või tiblade surmalaagrites. Seal, kus inimene saab võimu teise endalaadse üle.
Nagu ikka, püüdsin süžeest kirjutada meelega vähe. Nüüd siis Esslemonti kallale, kuigi mu aknalauale on tekkinud vahepeal ostetud raamatute virn, mis julgelt poolemeetrine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar