Ulakas Tähesõdalane – Kuukakra kakerdajad (2012)

Kui autor valib endale sellise lööva artistinime, siis teadagi ei saa jätta raamatut lugemata. Tegemist siis, võiks öelda, mõtte- ja tundeluulega. Naine ja naiseks olemine, armastus, sisemine vabadus ja lähedus, ühiskond; on õrnust, kurbust ja sajatamist. Sekka ka paar erootilist lembeluuletust. Autor pole luules halaja, vaid võitleja. Tähesõdalane kipub vahel uskuma, et luules peavad kindlasti olema esindatud ilusad väljendid ja sulnid võrdlused (nt “Võõra ihu külge poodud”), millega ei tahaks alati nõustuda, less is more jne. Ent see on tõesti maitseasi.

Kahjuks pole netist leidnud kaanepilti, ent õnneks on seda hea kirjeldada – kollased kaaned, millel kirjas autor ja pealkiri. Tegemist vist üleüldse luulekassetiga (õigemini – sari “Sõna vägi”?), sest on veel neli sarnase välimusega luulekogu. (Nagu nüüd hiljem lisatud pildist näha.)

*** 

Uni on kui häil su kõrvalkambreis
alati olemas,
haardeulatuses justkui telefon,
mida saab välja
ning sisse lülitada. 

Ürgvetepiisk,
mis liibub su mõtete külge
ja valgub siis alla. 

Kahenäolised kaarnad
kannavad seda tiivasulgedel
eemale
nagu ema käed,
mis hellitavad juukseid. 

Uni on lumi, mis sulab,
olgu käsi kui tahes külm. 

Tajud lihtsalt,
kuidas peenikesed helbed
sinu sisemuses
avavad keerukaid labürinte. 

Kõnnid neis nagu pühamus
äratunnikellana tiksudes
ega märkagi,
kuidas päev on jällegi sinust
hammustanud tüki.
(lk 47)