“Kaukaasia oli paik, mille kontuure ja pragusid võis uurida mitte üksnes teaduslikel ja kunstilistel põhjustel, vaid ka võimaluse pärast suhestuda mägede üleloomuliku iluga. Mõnes mõttes võis seal ringirändamine osutuda isegi erootiliseks kogemuseks. Need elemendid sulandusid lõpuks üheks iseäranis vastupidavaks nägemuseks imaginaarsest Kaukaasiast, mille kohaselt seal elavad inimesed polnud lihtsalt alistamatute kõrguste vaprad asukad, nagu uskus Puškin, ega pelgalt halastamatu maastiku külalislahked elanikud nagu arvas Freshfield. Nad olid ka äärmiselt seksikad.” (lk 144)
09 oktoober, 2012
Charles King – Vabaduse viirastus (2012)
Autor rõhutab Kaukaasia ajaloo puhul,
et kui midagi on siin selget, siis see, et midagi pole selge –
need, kes 19. sajandil võitlesid Vene impeeriumi laienemise vastu,
võisid 20. sajandil olla impeeriumi rahumeelseimad liitlased. Ja
vastupidi või mitmete variatsioonidega – sest Kaukaasia on üks
rahvastekatel, kus pidevalt midagi muutumas (või pahatihti
muudetakse vägivaldselt) ja seetõttu pole praegused piirikonfliktid
iseenesest midagi ootamatut, tavaline jätk minevikusündmustele ja
muidu võimuihale. Ajalugu on käsitletud alates 18. sajandist,
põhirõhuga 19. sajandil (lõplik koloniseerimine) ja 20. sajandil
(maailmasõjad, N.Liit, Lõuna-Kaukaasia iseseisvad riigid ja
Tšetšeenia sõjad - wtf, Venemaa kasutas seal samapalju vägesid kui N.Liit Afganistani sõjas?). Kui 19. sajandi puhul on juttu Puškinist ja
Lermontovist ja muidu alpinismist (ning pidevast sõjategevusest),
siis 20. sajandi ülevaade on hoopistükkis süngem ja realpolitik.
Ja eks autorile jääb selgusetuks, et mis suhe on Kaukaasia riikidel
Euroopa Liiduga, sest tegelikult on neile väikeriikidele tähtsam
side USAga (ja sealsete kaasmaalastega, seda küll eelkõige
armeenlaste poolt).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar