Mihhail Bulgakov "Teatriromaan" (1966)

Sai üle pikema aja loetud üht head Bulgakovi lookest, mis on küll selline lühiloo ja romaani vahepeal olev kirjutis. Viimastel aastatel on tema lühikad ka uues kuues ilmunud, kuid sellest pole midagi väga kuulda olnud. Sirvisin seda teiste raamatute lugemiste vahel ja näiteks lugesin mõnipäev lehekülje, teine päev paar lõiku.
   Ainestik on tema enese elust ja kogemustest teatrimaailmas ja seega on tegelased värvikad ja usutavad. Ta ise kujutab ennast kui algajat kirjanikku, kes oma romaani näidendiks ümber töötleb. Seejärel müüb ta selle tähtsale teatrile ja avastab, et ta armastab lava... kuid see maailm on talle uus ja müstiline ning kõik need tegelased seal teevad tema elu kirjuks ja arusaamatuks. Meeleheite ja eufoorilise enesetunde vahel pendeldades läbib ta tegevustiku kui võõrale maale sattunud matkajana. Algusest peale teeb ta selgeks, et see on ta nö. enesetapukiri ja romaan ise jääbki lõpetamata. Seda küll vast sel asjaolul, et Bulgakovi tähelepanu kandus mujale ja see teos jäi soiku.
   Vene kirjanduse kirjastiil ja väljendusviis on hästi rikkalik ja eriti toredad on kõik need dialoogid ja värvikad kirjendused. Ka on tunda vanglariigi hingust, kui terve romaani ajal viidatakse repressiivorganite eest hoidmuse vajadusele. Ehk siis ei tohi näidend sisaldada viiteid inglitele ega apokalüpsisele jne. Ka on siin sees ilmselt päriselust võetud seiku näitlejate kavalusest ringireisidele saamisest ja välismaale põgenemisest. Välismaa on muidugi korrumpeerunud ja imperialismi mädasoo, nii et sinna pole vaja ronida.
   Mulle, kui algajale tindinikkujale on see raamat veel ekstra tore. Tegu mingi närvilise, loomingulise tüübiga kes üritab elada oma unelmat kuid kes lõpuks vastu ei pea ja tavamaailmaga integreerumise asemel end normaalse inimese kombel maha laseb (või hüppas sillalt alla). Kohe lust lugeda, mis siis et mulle need pikad, susisevad venkude nimed meelde ei taha jääda.