Mihhail Jelizarov – Raamatuhoidja (2012)

Ootamatult hull raamat, teksti jõhkrus on päris muljetavaldav ning tegevuse jaburus meenutab pisut “Terasunelmat” (jajah, tegelt tuleks kohustuslikult mainida Pelevinit ja Sorokinit), õnneks on tasast huumoritki. Nojah, ühesõnaga, vene kirjanduse kohta ootamatult tore.

Lugu siis sellest, kuidas suvalised vandid avastavad, et unustatud sotsrealisti Gromovi raamatud on peale õiget lugemist imepäraselt meeltavardava ja füüsiliselt toniseeriva toimega (raamatud peavad olema originaalväljaanded, koopiad või puudulikud eksemplarid ei toimi). Moodustuvad sõltlaste ringkonnad, kes tegelevad raamatute lugemisega, originaalide otsimise või nende üksteiselt ülelöömisega (sest teadagi enamik trükistest aja jooksul makulatuuri lennanud jne). Ja kuna toime on nii eriline, siis ollakse valmis pea milleks iganes. Ühesõnaga, gängide vahel toimuvad kokkupõrked, kus võideldakse vaid külmrelvadega. Möllu on, ja küllaga.

“Biblioteekide vahel ei olnud kunagi erilist usaldust, keegi ei tahtnud konkurentide väge tugevdada. Vahetused või müügid olid üsna harvad ning mis tahes pettus vallandas verise konflikti.

/-/

Tavaliselt kasutati lahingus koduses majapidamises leiduvaid riistu – lihunikunuge, kirveid haamreid, kange, hangusid, vikateid, koote. Üldiselt relvastusid võitlussalgad Jemeljan Pugatšovi talurahvaväe või tšehhi hussiitide stiilis ja nende inimeste väljanägemine viis paratamatult tagasi väljendi “surmavõitlus” juurde, sest vikati ja lihakirvega oli surm eriti tuntav...” (lk 18)

Ja nüüd on aasta 2000 ja tegevusse sekkub kogemata üpris luuserlik Aleksei, kes läheb kuhugi kolkalinna onult päranduseks saadud korterit maha müüma. Ainult et... onu oli sealse raamatugängi peamees ehk raamatuhoidja. Onust järelejäänud kamp tõmbab Aleksei verdtarretavasse Gromovi inimeste submaailma, kus valitsevad jõuvõtted ja bürokraatia. Taga targemaks, noormees leitakse olevat sobilik raamatuhoidjaks. (Omaette ooper, millise sisemise hirmuga Aleksei selle maailma asukate ja rituaalidega tutvub.) Ta saab liidrina enamvähem hakkama kuni korraga lennatakse võimumängudes põhjalikult orki ning sealne gäng muutub võimsamatele gängidele lindpriiks. Tekst hiilgab ikka ja jälle vägivallaga ning Aleksei marioneti staatus jätkub teistes oludes. Kuni...

Tekst on, tõepoolest, tegelikult jabur. Raevukalt vägivaldne ja samas lõbus, kõik need lugemistubade mahhinatsioonid ja ennastületav fanatism, see moodustab kokku ühe jabura supi, mida annab lehekülgedelt kulbiga ammutada. Aleksei juhtum on muidugi traagiline, aga õnneks on tegemist fiktsiooniga.

“Kuid on üks eriline inimene, kelle valduses on salajane Seitseraamat. Ta teab, et seni, kuni Raamatuid üksteise järel, järjepannu loetakse, on koletu Vaenlane jõuetu. Riik on kindlalt kaitstud nähtamatu kupliga, võlulooriga, läbitungimatu võlviga, millest tugevamat pole maailmas mitte midagi, sest teda toetavad vankumatud sambad – lahke Mälu, uhke Kannatus, südamlik Rõõm, võimas Jõud, püha Võim, üllas Raev ja suur Mõte.

/-/

See, kes loeb Raamatuid, ei tunne väsimust ega unisust, ei vaja toitu. Surm on tema ees võimetu, sest jääb alla inimese töösangarlusele. See lugeja on Kodumaa väsimatu vardja. Ta peab oma vahti kõiksuse avarustel. Tema töö on igikestev, kaitstav riik murdmatu.

Selline oli Raamatute Mõte.” (lk 243-244)

ulmekirjanduse baas

lugemik

postimees

lugemispäevik

päevaleht
trakyllprokrastineerinj2lle
nuxxbooks
siiliste raamaturiiul