Paul Hoffman – Jumala vasak käsi (2012)

Täitsa mõnuga loetav meelelahutus, päris põnev ja nii. Ja kui nüüd õieti aru sain, on tegemist avaraamatuga – kuigi selle raamatu lõpu diaboolne lahendus oleks iseenesest samuti tore ja lööv, õpetlikki (ära jända usklikega!).

Lugu siis noorest Thomas Cale'st, keda kasvatatakse religioossete fanaatikute Varjupaigas millekski eriliseks (ei saa öelda, et Cale'i imeomadustel oleks just loogilist aluspõhja, lihtsalt peale koljuõnnetust kerkisid esile ja kõik, deus ex machina). Varjupaik-kindlus-koonduslaager paikneb inimvaenulikus kivikõrbes ja seal kasvatatakse tuhandetest noortest poistest kahuriliha lunastajate missioonile võitluses, noh, maailma paremaks muutmiseks (Varjupaika haldavatel lunastajatel on pooleli aastakümnete pikkune sõda antagonistidega – kuskil maailma või tsivilisatsiooni äärel?). Nojah, seal Varjupaigas on ilgelt karm kord: peks, palvetamised ja halvimal juhul rohkem või vähem religioossed hukkamised. Ahjaa, Cale'st koolitatakse militaarstrateegi. Peale üht võigast vahejuhtumit lunastajaga põgeneb Cale sealt terrori kultuurimajast koos kahe kaaslase ja ühe päästetuga, ning kavalal pagemisel satutakse hoopistükkis vangi impeeriumi pealinna Memphisesse. (Mis suhe on täpsemalt sellel suurimal impeeriumil, lunastajatel ja antagonistidel, jäi mulle küll arusaamatuks – lunastajad lihtsalt eksisteerivad ja peavad ilmatumat sõda antagonistidega ning impeerium jälgib sündmuste arengut; et noh, kellele mis piirid eksisteerivad.) Vaikselt selguvad Memphise võimudele Cale'i imetabased ja letaalsed võimed ning põgenike seltskond võetakse impeeriumi teenistusse. Aga lunastajatel on vaja Cale tagasi saada, ja selleks tehakse meeleheitlikke ennastohverdavaid käike. Jne jne jne. On armumine ja on kangelase deemonlikuks kujunemine. Ja peagi seks korraks raamat läbi saabki.

Kangelased ja kangelannad on nii 14-15 aastased, kes saavad aegajalt üpris edukalt hakkama täiskasvanute maailmas, olles suisa tapvad (põgenikel algul küll üheülbalise kloostrikasvatuse tõttu vähe kogemusi ilmaliku elu ja vastassooga). Tegevus toimub keskaegsevõitu maailmas, milles leidub kõiksugu tuttavaid kohanimesid (Norra, Jeruusalemm jne), ent tegemist siiski väljamõeldud maailmaga, kõik need üüratult võimsad linnad ja kindlused ning muu tektoonika (jällegi, kuidas Memphis ja Varjupaik teineteisele relatiivselt nii lähedal paiknevad? Kuidas saab impeerium lubada mingi fanaatikute megaordu pesitsemist oma kõige soojema koha lähedal?). Huvitaval kombel on lõpupoole juttu juutidest kui sõjameeste finantseerijatest, autor vast refereerib mõnd ajaloolist uurimust (lõpulahingu eeskujuks on nt Agincourt). Mõneti ebatüüpiliselt kasutab Hoffman aegajalt jutustajatena mitmeid kõrvaltegelasi, mis muidugi hõlbustab loo edasiarendust. Samuti ehk harjumatu see, et vahel pöördub autor vanamoeliselt lugejate poole, püüdes selgitada tegelaste hingetorme või illustreerimaks tehnilisemaid olukordi. Mitte et sellised jutustamisvõtted midagi harukordset oleks – lihtsalt torkas pisut silma (sest no midagi võiks ju raamatu kohta kirjutada).

Nojah, tegemist siis vist young adult kirjandusega? Kõlbab lugeda kõbidelegi.

padjaklubi
lugemissoovitus
kiiksu lugemisarhiiv