Eesti ajaloost lugemine on teatavasti
üks masohhismi vorme ja üldiselt püüaks seda tegevust vältida.
Aga noh, vahel juhtub. Tegemist siis raamatuga nö laiemale
lugejaskonnale ning autorid on väljenduselt üsna
rahvusromantilised, mis on vahel nagu harjumatu; aga samas kui
kirjastus sellega rahul, siis miks mitte. 2/3 siin käsitletud
lahingutest jäävad ajavahemikku 1906-1975, kõiksugu kokkupõrgete
äratoomine annab vast mingisuguse ülevaate siin toimunud väikestest
tulevahetustest täiemahulise sõjategevuseni (autorid räägivad
eessõnas, et tegelt võinuks kaks korda paksema teose välja anda,
mis tekitab küsimuse, kas selliseid väiksemaid kokkupõrkeid oli
ilmtingimata vaja valikusse võtta). Endale olid vast huvitavamad
mitmesugused merelahingud, millest seni lugenud mõnd ühelauselist
mainimist. Lugemine harib!
“Kuna sakslastel olid sigadused geenides, ei saanud nad ka selle sunnitud peatuse ajal omi mõistliku töö jaoks kõlbmatuid käsi paigal hoitud, vaid maandusid paatidel rannal ja ropsisid mõõkadega maha värsket rohelist vilja – eks ikka selleks, et sellest toiduvilja ei saaks. Ja nii päevast päeva.” (“Uue sadama merelahing”, lk 20)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar