Susanna Clarke – Jonathan Strange & härra Norrell I (2007)

Hiljuti on siin Clarke'i raamatust kirjutatud ja ausalt öeldes poleks selle postituseta siukest raamatut kätte võtnud. Ja nagu lubatud, on tegemist stiilse ja peene tekstiga (mis on valesti kirjutatud!). Tegelased on ühtaegu tölbid, nurjatud ja võluvad. Miks? Sest nad on elusad tüübid (mitte küll karakterid?); kehkenpüksid, tuuletallajad ja äraspidiselt asjalikud. Norrell ja Strange on kangelased, kes selleks eriti olla ei taha (või mingi mõõdupuu järgi ei sobikski), aga samas tahavad vägagi üle oma varju hüpata (sest noh, tegelikult nad tahavad kangelased olla, kui nüüd endale vastu rääkida), justkui meeleterved don Quiote'd.

Clarke'i 19. sajandi alguse Inglismaa on koht, kus on küll kirikud ja vaimulikud, aga samas ei räägita midagi usust, inimestel hoopiski ajalooline (lõtv) side kunagise võlumaailmaga (umbes nagu usk jõuluvanasse, või midagi ununeva rahvausu sarnast?). On raamatuid ja jutte võlukunstist (ning samuti tänavatel ennustavad hulkur-šarlatan-võlurid), ent praktilise võlukunsti asemel uurivad helgemad pead (nö omakorda võluritena) võlukunsti ajalugu jms. Kuniks selgub, et üks omaette sehkendav kuivikust päss kuulutab end tegelikuks võluriks – ja nagu selgub, seda ta ongi (kuigi tal puuduvad võlurikombed, nagu selgub haldjaga asjaajamisest, ja see lõikab näppu). Norrell tahab rakendada end moodsa maagina Inglismaa aitajaks Napoleoni vastu, ent kokkuvõttes vähemalt selles raamatus mitte just suure kasuteguriga (kuigi tõepoolest, ta tekitab prantslastele ajutise mereblokaadi). Norrell laseb end võlujõu kasutamise nimel hoopiski mässida Londoni vurlede võrku ja temalt oodatakse nö õiget (meelelahutuslikku) võlumist – needuste panemist ja muud traditsioonilist tühja-tähja. Mees pole selliste ootuste üle just rõõmus, see pole see. Tagatipuks ennustab üks šarlatan Vinculus, et tuleb teine tõeline võlur... ja mõni aeg hiljem avastabki Londonist pagendatud šarlatan selle teise tüübi kuskilt maakolkast ning müüb sellele Strange'le mõned Norrelli loitsud. Mille kasutamisel selgub, et Strange'i vaenlaseks on...

Ühesõnaga, mõnus raamat, hea on lugeda väljapeetult stiilset teksti, milles puudub imalus ning kus pulbitseb väike nurjatus ja kerge tölplus, või noh, autoripoolne kergenihilism. Tervemõistuslikele lõbusalt snooblik värk.

“Härra Lascelles sosistas härra Drawlightile, kuidas ta ei olnud osanud oodata, et heategudele järgneb nii familiaarne suhtlemine suure hulga alamast soost inimestega – kõige ebameeldivam kogemus –, ja et ta on otsustanud edaspidi heategude kordasaatmisest igati hoiduda. Õnneks olid alamat sugu inimesed nii rõõmsad, et nad ei saanud kunagi teada, et olid teda solvanud.” (lk 118)

 ulmekirjanduse baas
loterii
tõnise lugemispäevik