Kolmas osa on juba päris action
võrreldes esimese osa lõbusa vulisemisega. Ehk siis, mis juhtus
tegelikult Arabellaga? Kas leedi Pole vabaneb balliöödest? Kumb
võluritest jääb peale? Kas tublist Stephenist saab haldja
mahitusel kõikvõimas kuningas – vastu mehe tahtmist? Raamatu
lõbusam osa on ehk haldja ja Stepheni suhtlemises, kus lademes musta
huumorit, aga muidu on tekstis päris pinev ja tõsine (mänguline)
panemine – Strange katsub üleüldse end keemiliste võtetega
hulluks ajada, pääsemaks selle abil haldjamaale (ja tasuks saab
selle eest musta needuse kaela), Norrell teeb valikuid, mis ei vii
kuhugi ning Childermass avastab Vinculuse raamatu, mis... muudab ühel
hetkel teksti. Ja mõned tegelased notitakse armutult maha. Raamat
lõppeb mõningaste positiivsete nootidega ja üks ammune armastus
saab korraks pimeduses elujõudu. C'est la vie.
Nagu varemgi öeldud, on Clarke'i
kirjutamine mõnus ja vaimukas, loed ja naudid itsitavat ebaülevust,
see on värskendav meelelahutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar