09 jaanuar, 2013

Alastair Reynolds – Suur Marsi müür (2012)

Kahest tekstist huvitavam on kogumiku nimilugu, kus Reynoldsi Marss on kui sünge edasiarendus Zelazny Marsist, millest on inimkond philipkdickilikult üle käinud. Ehk siis peale koloniseerimist ja kaevandamist on seal laguneval planeedil varjupaiga leidnud osa ühendujate sektist, kes kaotas raju sõja koalitsioonile ja nüüd on seal (suure Marsi müüri taga) lõksus, sest planeedi ümber on murdmatu blokaad. Sõja jäänukina on Marss ja teised taevakehad üleküllastatud kontrollimatute ja hiiglaslike militaartehnoloogiliste nö ussidega, mis (nagu jalaväemiinidki) pole mõistnud, et vaherahu puhul võiks end demilitariseerida. Ehk siis koalitsioon ihaldab neid ühendujaid lõplikult purustada ning ootavad mingitki provokatsiooni Marsi baasi ründamiseks ja ühendujate tehnoloogia enda valdusse saamiseks (kloonimine, nanotehnoloogia jms). Aga eelnevalt tuleb vormikohaselt pidada läbirääkimisi, ning selleks läheb peategelane Clavain koos sõltumatu vaatlejaga ühendujate Marsi baasi. Missiooni tabab totaalne ebaõnnestumine – enne baasi jõudmist ründavad nende lennuvahendit ussid, ühendujad teevad salamisi pagan teab milleks ettevalmistusi ja kõige lõpuks atakeerib koalitsioon ülekaalukate jõududega reetlikult ja ootamatult baasi. On möllu, on ulmet, on igatsusi, on draamat – igati meelepärane tekst.

Teine tekst on rohkem traditsioonilise mõrvauurimise poole, kus siis peale Marsi sündmusi Clavain ja kaaslased satuvad ühele pärapõrguplaneedile, kus oleks kui kõik asunikud saja aasta eest ühel või teisel moel siit ilmast lahkunud. Mis põhjustas selle hulluse, kes on see nö ellujääja. Ja jällegi on tähtsal kohal ussid, seekord jääussid, kes teevad muudkui jäässe tunneleid, mis meenutavad... ohhoo, kas tõesti?

Võrreldes Bacigalupi raamatuga on siin vähe normaalsem kaanekujundus. Aga jah, hetkel tundub kui oleks tegemist Orpheuse Raamatukogu seni kõige kaasakiskuvama numbriga, ühtaegu värske ja põnev.

2 kommentaari:

  1. Jaa, nõus! tõesti väga hea teos aga parimad Orpheuse Raamatukogu lood on minujaoks "Öölendajad" ja Lovecrafti "Mäed" :)

    VastaKustuta
  2. Hmh, campi austajana on seni Dowelli pea rõõmustavalt mõjunud, ja mingil kummalisel moel Howardi kogumik ajas muigama...

    Kõige ilmetumad on vast olnud Clarke ja Stross. Kui nüüd midagi mäletan.

    VastaKustuta