17 jaanuar, 2013

Bill Bryson – Ei siin ega seal (2011)

Üldiselt väldin reisikirjade või elulugude lugemist (põnev teadmine, muidugi), aga eks Brysoni puhul võib erandi teha – no kui lubatakse veel ohtralt nalja. Mida vahel leidubki. Tegemist siis ülevaatega reisist 1990. a. Euroopas (koos võrdlusega nooruses tehtud sarnase ringreisiga 1973. aastal). Eks see natuke kummastav ole, et inimene läheb selle eesmärgiga reisima, et kogetust raamat kirjutada, aga noh, autoreid on erinevaid ja meelelahutustööstus pole naljaasi. Niisiis saab ülevaate, kuidas ameeriklane (kes küll elab Inglismaal) reisib eri maade vahel, küll rongide ja bussidega – Norra, Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, Holland, Taani, Rootsi, Itaalia, Šveits, Austria, Liechtenstein, endine Jugoslaavia, Bulgaaria ja Türgi. Jõuab mõnda sihtpunkti, otsib ööbimiskoha ja siis käib ringi, niisama või vaatamisväärsuste juures, ning jutustab eri maade ja linnade elanike ja bürokraatia eripäradest (ja no eks siis võrdluseks ole, kui palju on nüüd kahekümne aastaga muutunud), kõiksugu klišeed ja muu säändne. Et siis selline reisimine raamatu kirjutamise eesmärgil. Eks see loetav ole, aga muidugi mitte nii kaasatõmbav kui teised tõlked.

“Parim asi, mida võib Norra televisiooni kohta öelda, on see, et see tekitab sinus koomatunde ilma sellega kaasneva mure ja ebamugavuseta.” (lk 28)

“Minu arvates on ainuke sobiv koduloom lehm. Lehmad armastavad meid. Nad on ohutud, näevad meeldivad välja, nad ei vaja kakamiseks kasti, nad pügavad muru ja nad on nii usaldavad ja rumalad, et lausa võimatu on neisse mitte armuda. Minu kodust natuke eemal on tee ääres üks lehmakari. Võin seal müüri ääres seista ükskõik mis ajal, ööl või päeval, ning mõne aja pärast taaruvad nad minu juurde ja seisavad seal, olles liiga lollid, et teada, mida edasi teha, kuid olles lihtsalt rahul, et saavad minu seltsis olla. Nad seisavad seal minu arusaamise kohaselt kogu päeva, võib-olla, et maailma lõpuni. Nad kuulavad meie probleeme ja ei küsi selle eest kunagi midagi vastu. Nad on igavesti me sõbrad. Ja kui me neist tüdime, võime nad tappa ja ära süüa. Ideaalne.” (lk 69)

love the world
avaldatud mõtted
kiiksu lugemisarhiiv 
bukahoolik

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar