Ühel ööl ärkab mees ja räägib
abikaasale äsjakogetud imelikust ja painajalikult tõetruust
unenäost. Et ta viibis planeedil Kroaan, kus elas kroaanlasena.
Küsimused, mida unesegane naine seepeale küsis, olid täpselt
samad, mis kroaanlasest naine mehelt küsis Maal olemise kohta (mis
on omakorda unenägu). Ja nii edasi ja edasi. Kelle mees siis on
Harry? On ta maalane või tegelikult kroaanlane? Kas Harry abikaasa
Mary on niisamuti kroaanlane, keda Kroaanil ootab ta tegelik
abikaasa? Kas kroaanlastele on Maal viibimine teatud moel
hullumeelsus, teadvusetus või kooma? Või jube karistus? Lõpuks
otsustavad Harry ja Mary suitsiidi abil koduplaneedile naasta (või
võõrplaneedile lahkuda?) ning tänavad teineteist meeldiva kooselu
eest ja loodavad mitte korrata senist neljakümmet aastat Maal.
“Mary, vaata natuke ringi! Kus me oleme kõik need nelikümmend aastat elanud? Vot see on jabur! Mõttetu unenäos orjamine! Mida asjalikku me oleme selle aja jooksul siin teinud? Vaeva näinud ja higi valanud, et soetada endale see tilluke korter. Või mis mõtteid me päevast päeva mõtleme? Ikka seda, mida süüa, mida selga panna ja kuidas oma tööga toime tulla. Ainult mõnel üksikul vabal hetkel tajud, et elu siin on ääretult totter ja mõttetu, et see kõik on nagu mingi tobe unenägu. Tol silmapilgul oled sa tõele nii lähedal! Kuid siinse reaalsuse argipäev röövib taas tähelepanu ja nõnda avastadki ühel heal päeval, et märkamatult on möödunud nelikümmend aastat. Nagu unenäos. Ja see ongi unenägu! Kõik afektid, mõtted ja kogemusd, mida Teine Teadvus on sellesse reaalsusse loonud, üksnes uinutavad, hoiavad kroaanlasi selle maailma küljes kinni. Ka meid, Mary! Sind ja mind!” (lk 95)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar