Eino Leino – Ühepäeva liblikad (1908)

Mõned südantlõhestavad lühilood armastusest, mis on või ei ole elulised, kes teab. Vanakoolivärk Linde tõlkes.

“Armastus. 

Kord elasivad kaks noort inimest, kes üksteist armastasivad. Üks ütles: “Sina räägid minule nii vähe omast armastusest.” Teine vastas: “Mina ei või.” Üks ütles: “Kuidas võin ma teada, kas sa mind armastadgi? Sa ei ole mulle sellest sõnakestgi lausunud.” Nii käisivad need kaks noort inimest oma teed ja üks kiusas teist, seni kui see ütlema õppis: “Ma armastan sind.” Aga vaevalt oli ta seda ütelnud, kui ta maha kukkus ja suri. Et tema teise juures viibis, oligi juba armastus.
Aga teine sammus edasi ja mõtles: “Kas valetas ta veel surresgi? Kui ta mind oleks armastanud, ei ta siis poleks surnud. Jumal karistas teda.”” (lk 25)

“Hooletumalt.

Meelel on mõnigi tee ja mõtetel mõnigi metsarada.

Ma käin ühe pääl ega tea, kuhu ta viib, ja ma pööran teise pääle ega mõtlegi, kuhu ta läheb. Aga ma tean, et iga tee otsas on neiu, kelle juukstes punane lill on ja kes mind ootab ning ütleb:

“Tule missuguses meeleolus tahes. Mina olen sinu oma”.

Hää on hooletumalt kõndida, kui tea, et su kallim sinu pääle mõtleb.” (lk 28)

“Ise. 

Kord oli inimene, kes ennast ei tunnud. Tema leidis teise inimese, kes ka iseennast ei tunnud. Aga need kaks inimest armastasivad teineteist, sest nad tundsivad üksteist. Ja nad ütlesivad: “Vaata, sind olen ma kaua otsinud.”
Aga siis tuli ühel inimesel meelde, kes ta ise on. Ta ütles iseenesele: “Ma käin ja armastan, aga ei tea, kes ma olen. Kas on see loomulik?” Teine inimene tegi niisama.
Ja nii hakkasivad nad üksteist kiusama, seni kui selle kätte surivadgi. Ka surmavoodil ei aimanud nad, et nende vahel kunagi muud ei olnud, kui armastus üksteise vastu. Nii rumalad võivad inimesed ka surmavoodil olla.” (lk 29)

“Kullatükk.

Kord oli kullatükk, kes arvas, et ta vasest on. Ja et ta ise nii arvas, siis arvasivad ka teised seda. Aga ühel päeval tuli teine kullatükk ja ütles: “Ma olen sinuga üheväärtusline.”

Aga kullatükk ütles: “Miks sa mind pilkad?”

Teine kullatükk ütles: “Ma armastan sind.”

Siis kohkus kullatükk, sest ta tundis häkisti, et ta puhtast kullast on. Ja vasetükid tema ümber hiilgasivad kadeduse pärast, nad surusivad kullatüki oma keskele ja tegivad ta puruks, sest kuld on palju pehmem kui vask. Ja inimesed ütlesivad: “Seda juhtub iga päev.”” (lk 33)