Justin Cronin – Teekond II (2013)

Eks tegevus meenutab pisut Sõrmuse Vennaskonna värki – Peter (Frodo) peab Amy (Võimusõrmuse) Kaheteistkümne vastu saatma, sest kas on üldse midagi muud, mis aitaks selle vampiiriuputuse vastu? Kahtlane, kas väljaspool Ameerikat mingit inimelu enam eksisteerib (ning seda ei saa uurimagi sõita, sest viiruse plahvatades mineeris NATO põhjalikult Ameerika rannaveed, et vältida selle levikut ülejäänud maailma – vaevalt säändne takistamine võimalikuks osutus). On ihalus kasutada Amyt nö elava relvana (vampiiriampullid!), ent Võimusõrmus ise on... kaine mõtlemisega – sellega tuleb ise hakkama saada, kadunud kurvad hinged tuleb päästa; pole vaja häid vampiire luua.

Tekst on igati dramaatiline ja hoogne, kõiksugu ootamatud keerdkäigud ja pääsemised ja katastroofid veerevad kangelasteede ette (vahest natuke tüütu või pretensioonikas on see autoripoolne unenägudega jändamine, aga no mis teha – niivõrd erakordne olukord jne). Ja mõneski apokalüptilises nägemuses on ka kristlik-jänkilik hõng. Eks see Texase Ekspeditsioonivägi meenutab natuke Martini Müüri vahtkonda – samamoodi tsiviilelust igavesti eraldatud sõdalased, kel ülesandeks vaid võidelda äärealadel vampiiride vastu (äraspidisel moel võiks Pelgupaika nimetada Crasteri kantsiks). Igal juhul ei taha loota, et Peter ja Amy paariks saaksid, kuidagi vähe imelik tunduks selline kooslus. Õnneks ongi... Wolgast.

Et tegemist triloogia avaraamatuga (köhh-köhh, taas poole kaupa maakeeles avaldatud), siis teadagi ootab paratamatult ees kangelastele ja inimkonnale kõiksugu masendavaid ja natuke ülevaid hetki. Kes kümnest eestvõitlejast üldse ellu jääb, on kahtlane arvata... kirved ripuvad paljude peade kohal (aga samas need senised imelised pääsemised? - kuigi kaua ei saa loota sellistele jumalikele vahelesegamistele).

““Mis nüüd siis saab?” küsis Alicia.
Vaikuses tajus Peter oma sõprade juuresolekut. Alicia, kelle julgus oleks olnud otsekui osa temast endast. Kõhnaks jäänud ja vintskeks muutunud Michael, kellest oli nüüdseks saanud mees. Greer oma targa ja sõjameheliku rahuga. Ja Amy. Peter mõtles kõigele, mida ta oli näinud, ja nendele, kes olid hukkunud – mitte ainult nendele, keda ta tundis, vaid ka nendele, keda ei tundnud, – ja ta teadis, mida vastata.
“Nüüd lähme me sõtta,” ütles ta.” (lk 406)

siiliste raamaturiiul