Ljudmilla Ulitskaja: Imaago

Kõigepealt halvasti 

 

Esmalt: "Imaago" ei ole selle teose tegelik pealkiri.
Issand ise teab, miks asendas kirjastus Tänapäev originaalpealkirja "Roheline telk" "Imaagoga" (mis on täiesti värdjalik sõna, vabandage mu otsekohesust, ning ei tundu kuidagi eestikeelne. Pealkirjana mõjub eriliselt inetuna - kuigi raamatu sisus on sellele pealkirjale tegelikult põhjendus siiski olemas ka. Sellest hiljem.)

Nagu Vaapo Vaher Maalehes tõdeb: "Kirjanik ise on kinnitanud (ja tõlkija peaks olema sellega kursis), et romaani ühe tegelase unenäos kangastuv roheline telk on autori jaoks kogu teose võtmekujund. Sümbol, mis ulatub katma (vene keeles tähendab шатер ka taevatelki) nii kunagist Nõukogudemaad kui praegust Venet, nii toonaseid reetureid-koputajaid kui nende ohvreid ja trotslikke teisitimõtlejaid, ja et kõik nood telgialused seisavad juba või peatselt tahes-tahtmata Jumala lunastava palge ees." 

Teiseks: ISSAND JUMAL, MIS NAD TEEVAD, MIS NAD TEEVAD, MIS NAD TEEVAD?!
Kuna teos on muuhulgas ka kultuuriinimestest (Vene kultuur ja kunstnikud, teate), ja ajast, mil iga tõsisem luuletaja oli teisitimõtleja, kus luule oli poliitika ja tunnete ühtepõimimise vorm, sisaldab ta sellisena loomulikult ka küllalt suurt kogust luuletusi.
Mis on tõlgitud otse.
Sõnasõnaliselt. 
Sama inimese poolt, kui kogu ülejäänud tekst - kusjuures see ülejäänud tekst, proosa siis, on vähemalt minu hinnangul hästi tõlgitud - ja tulemus on õudne-kohutav-nutmaajav-õudne. 
Need ei ole luuletused, need ei ole isegi värsid, need on mingid absurdsed lapsikused keset kaunist külluslikku proosateksti. 
Hea küll, ma saan aru - tõlkija leidis, et luule tõlkimine ei ole tema amet, ta ei oska seda piisavalt hästi, et  kaunilt teha - parem siis üldse mitte üritatagi, las lugeja kasutab oma kujutlusvõimet. 

Aga. Samal ajal on nende luuletuste puhul, mille kohta eesti keeles on juba korralik tõlge olemas, kasutatud neid korralikke tõlkeid, ja nüüd on tekstis luuletuste näol segamini mingid kandilised lapsikused ja ilus keel, puhas rütm ja selged kujundid. 
Mis rikub väga minu lugemiselamust! Tegelane raamatus kutsub end kehvaks poeediks, aga mina, lugeja, ei saa otsustada, kas ta on tegelikult ka kehv poeet. Sest täpselt sama totrad, kohatud ja kohmakad kui tema luuletused, on mitmete tekstis võrratuteks nimetud poeetide "Imaagos" ära toodud luulekatked.  
Kõik ühtemoodi surnuks tõlgitud, võrdsed taeva palge ees. 
Samas on seal olemas ka head luuletused, mis kõlavad ka tõlgituna hästi. Millised on korralikult tõlgitud ning millised sõnasõnaliselt ja mehaaniliselt, on juhuslik ja igasuguse kunstikavatsuseta valik. Ning niimoodi segamini paisatud head ja kõlbmatut luuletõlked lihtsalt hämmeldavad lugejat. 
Hämmeldavad ja ajavad segadusse!

Sellega sõimamisosa lõpetaksin, tänan tähelepanu eest, ja pöörduksin positiivse poole

Esiteks räägib romaan huvitavatest asjadest. 
Jah, me oleme kõik mingil määral tuttavad selle kontseptsiooniga, et keelatud kirjandus levis Nõukogude ajal ise ümberlööduna siidpaberist lehtedel, eritliselt kehvalt loetavana, aga ikkagi oldi õnnelikud, kui see ebamäärane lärakas kätte saadi. (Mul on vanemate poolt hellalt alles hoituna endalgi päris palju sihandasi masinakirjas kaustu kodus.) Jah, oleme kuulnud (või on endal meeles), et söödi mingeid hallikaid makarone ja maksavorsti ja joodi kõvasti. 
Aga just see isiklik kogemus ja kontakt sündmustega annabki raamatule eriliselt mõnusa loetavuse - ahhaa, tema nägi seda siis sellise külje pealt! Ahhaa, ka niimoodi võib neist asjust mõelda! Ahhaa, siis umbes sedasi suhtuti Tsvetajevasse - ja näe, sellele tema tegelasele meeldis ka Ahmatova rohkem, just nagu minulegi!

Teiseks räägib romaan huvitavatest asjadest.
Eestikeelse väljaande pealkiri "Imaago" on ühtlasi romaani ühe osa pealkiri ja see mõiste tuleb ka mujal tekstis sisse. (Ses osas täitsa mõistan, miks just see pealkirjaks valiti.)
Laias laastus tähendab "Imaago" selle raamatu kontekstis mitte imagot (nagu mina esmalt arvasin ja mõtlesin, milline jõle sõnaväänamine), vaid vaimselt täiskasvanuks saanud inimest, kellel on välja kujunenud kõlbeline pale.
Ilmselt tänu sellele, et eestikeelsel väljaandel on selline uus pealkiri, lugesingi mina raamatut kui kõlbelisuse uurimise lugu. Vaatlesin, missuguseid erinevaid kõlblusnorme tegelased tunnistavad, kuidas see mõjub neile, kuidas nende lähedastele, kuidas neile, keda nad "võõrasteks" loevad.
Stalini surmast Bordski surmani (see on igas teose arvustuses kohustuslik ära märkida, ma siis märgin ka) aset leidev inimsaatuste keerdumine on ühest küljest lihtsalt põnev, aga teisest küljest on need kõlbelisuse küsimused ju olulised: mismoodi elada kõlbelisusevaenulikus režiimis? Kuidas olla inimene, kui selle eest ähvardab karistus? Kuidas saadakse öördajaks, mismoodi see inimesele mõjub, kuidas ta end välja vabandab - või ei suuda vabandada? Mõni peab end rikutuks asjade pärast, mida teised patuks ei peagi, mõni peab end alati õiglaseks ega murragi pead selle üle, on ta tegevus nüüd õige või vale...
Autor kohut ei mõista, esitab ainult lood.
Samas ei esita ta neid kuivalt, vaid empaatiliselt, kaasa elades. Mis annab ka lugejale võimaluse igale tegelasele kaasa elada, eriti kuna enamik raamatust tegutsejatest on targad inimesed, kes vähemalt püüavad olla head.
Eks me kõik püüame olla head ning elada parimal võimalikul moel, Ulitskaja on seda ka tähele pannud.

Kolmandaks räägib romaan huvitavatest asjadest.
Muusikast, luulest, kirjandusest, KGB-st, emigreerumisest, armastusest, reetmisest, ustavusest, argusest, vaprusest, põgenemistest, tagaajamistest, rahast, rahapuudusest, põnevatest inimestest, seksist, lastest, vanemlusest, kurttummadest... millest iganes!

Neljandaks on raamat hästi kirjutatud.
Struktuurilt võiks natuke G.R.R.Martini "Jää ja tule lauluga" võrrelda - peategelasi on palju, neil on oma lood, mis eraldi pealkirjadega osadeks koondatud, ja ühest loost läbi lipsavad pisidetailid osutuvad järgmises või ülejärgmises (või üleülejärgmises) väga olulisteks.
Samas ei ole formaat siiski päris sama, Martinile omase erinevate tegelaste vahetult järgnevate või paralleelsete vaatekohtade asemel jutustab Ulitskaja igas raamatu osas siiski üsna tervikliku, alguse ja lõpuga loo, mitte ei jäta seda kõige põnevama koha peale pooleli. Mõnes romaani osas juba surnud tegelased tulevad teistes, enne nende surma alanud lugudes taas välja ja avavad oma uusi aspekte, muutudes armsamaks, inimlikumaks, reaalsemaks, mida rohkem teada saad (nojah, see on nagu Martinilgi).
Sellise lugudepõiminguna mõjub raamat elulisemalt, kui lihtsalt lineaarselt paigutatud sündmustena tunduks, sest elu me elamegi ju niimoodi: korraga on selja taga kogu minevik - aga ometi fokusseerume sellele, mis parasjagu käsil. Tunnetame just praegu käsil olevat eredalt, mõjuvalt, tõeliselt - kuigi alati ka mineviku valguses.
Ning kui uskuda, et aeg on tervik, siis alati ka tuleviku valguses.

Hea raamat, soovitan.

Õhtuleht
Päevaleht
Vaimastvere raamatukogu