Andrus Kivirähk – Väike viiner (Kaka ja kevad, 2009)

Ühel päeval ilmus lauale viiner.

“Küll te olete alles pruun ja päevitunud!” imestas soolatops. “Teie tulete vist küll otse ahjust.”

“Jaa,” naeratas viiner. “Ma käisin tõesti hiljuti ahjus päevitamas. Imetore puhkus!”

“Mina pole kunagi ahjus käinud,” kahetses soolatops. “On seal tõesti nii ilus nagu räägitakse?”

“Pööraselt ilus!” kinnitas viiner. “Aga ega teilgi siin viga pole. Mis suured kollased mäed sealt eemal paistavad?”

“See on taldrikutäis kartuliputru,” seletas sool.

“Oo!” rõõmustas viiner. “Seal on kindlasti kohutavalt hea lumelauaga sõita!”

Ta jooksis pudrutaldriku juurde, leidis viilu leiba ning asus seda võiga kokku määrima.

“Niimoodi libiseb leib paremini,” seletas ta soolatopsile. “Ma jumaldan mägesid ja suusatamist!”

Viiner tassis võiga määritud leiva pudruhunniku otsa ning sõitis kiljudes alla.

“Ah, kui vahva!” kilkas ta. “Küll on lõbus!”

Ta viskas leivaviilu õlale ja jooksis tagasi mäkke.

Samal ajal tuli laua juurde väike Albert. Oli lõunaaeg ning ta tahtis süüa kartuliputru ning viinerit.

“Hei!” ütles ta pahaselt, nähes viinerit pudru otsas leivaga sõitmas. “Mida sa seal teed? See on minu puder.”

“Ära ole selline kadekops!” keelas viiner. “Mäed on kõigi omad. Meile kõigile jätkub siin ruumi.”

Ta oli just suure hooga pudruhunniku otsast alla kihutanud ja jäi nüüd silmitsema ketšupipudelit.

“Kas see pole mitte punane juuksevärv?” päris ta. “Oo, ma olen alati tahtnud endale punaseid lokke!”

Viiner läks ja pigistas endale natuke ketšupit pähe.

“Kas ma pole nüüd ilus!” ahhetas ta. “Need punased juuksed sobivad nii hästi minu pruuni jumega.”

“Aitab jamast,” ütles väike Albert. “Tule nüüd siia, ma söön su ära.”

Ta katsus viinerit kahvli otsa torgata.

“Ei tohi!” kiljus viiner. “Paha poiss! Niimoodi ei käituta tüdrukutega!”

“Mis tüdruk sa oled, sa oled viiner,” arvas Albert ja udis muudkui kahvliga.

“Appi!” karjus viiner ning põgenes aknalauale.

Seal istus tuvi.

“Päästa mind!” lõõtsutas viiner. “Mind tahetakse ära süüa!”

Tuvi haaras viineri varvaste vahele ja tõusis lendu.

“Ära enam karda, väike preili!” ütles ta rahustavalt. “Ma viin su ära lillehaldjate maale, seal ei tee sulle keegi paha.”

Nad lendasid kaua aega, kuni jõudsid viimaks suurde aeda, kus õitsesid tuhanded tulbid. Ühest suurest õiest tuli välja pisike lilleprints, kummardas aupaklikult viineri ees ja küsis:

“Punapäine kaunitar, kas sa tahad saada minu naiseks?”

“Tahan küll,” ütles viiner õnnelikult ja siis andis prints talle musi.

***

Aga väike Albert lesis samal ajal voodis ja kuulas, kuidas ema talle “Pöial-Liisi” muinasjuttu ette loeb.

“Näe, vaata,” ütles ema, kui raamat läbi sai. “Siin pildi peal ongi prints ja tema väike naisuke. Kas nad pole armsad?”

Albert ajas silmad jõlli.

“See on ju minu viiner!” hüüdis ta.

“Ei ole, see on Pöial-Liisi,” vaidles ema.

“Ei, see on viiner!” karjus Albert ja tahtis raamatut hammustada.