19 märts, 2013

Anthony Peake "The Daemon" (2008)

Kuidas seda nüüd selgitada...

Vaadake, see pole reaalsus, mida me hetkel tajume. See on filtreeritud  ja bufferdatud papist konstruktsioon, kus me nagu unenäos ringi jalutame ja reaalseks peame. Meie ajud ei ole olemas reaalsuse tajumiseks, vaid reaalsuse muundamiseks: meie viis meelt edastavad ajule infot, mida aju winzipib väiksemaks ja vähem intensiivsemaks. Aju ülesanne on reaalsust moondada, sest kui me tajuksime maailma nagu see päriselt on, siis oleks tulemuseks skisofreenia. Seetõttu keerab aju värvid alla, muudab helid väiksemaks, teeb mõtteprotsessid elementaarseteks ja üldse paneb meid tegema ja märkama vaid neid asju, mis on tarvilikud ellujäämiseks, tööl käimiseks ja enda toitmiseks. Laiem reaalsus filtreeritakse välja.
   Nii. Aega pole ka olemas. Aeg on inimese ettekujutus. Aeg pole lineaarne, vaid tsükliline (üks on joon punktist A punktini B, teine lihtsalt ring). Meie "mina" on kinni selles lihaülikonnas ja tajub maailma, kui reaalset ja lõplikku. Samas eksisteerib meie sees üks ajatu "higher self", kes näeb ja kuuleb kõike. Seda on kutsutud kaitseingliks, deemoniks või kõrgemaks eneseks. See on tõeline, ajatu olend, kes peitub igaühe ajukäärudes. See olend on igaühes ja elanud meiega läbi kümneid või sadu elukordi.
   Seda olendit kutsutakse vahel "deemoniks" (daemon) ja tegu pole kristliku kultuuri poolt toodetud kolliga, vaid inspireeriva, juhendava vaimuga. Raamat toob näiteks antiikajast ja tänapäevast, kus Socrates ja muud haritud inimesed/kunstnikud tunnevad, et neid juhendatakse. Mingi "teine" kohalolu nende sees ütleb neile asju tuelviku kohta, annab uusi ideid ja juhib nende elu. See olend on neist targem ja teab, millal sa sured, mida sa õigesti pead tegema jne.
   Kõik see on hästi põnev ning nagu suhteliselt ebateaduslike ja tõestamatute seisukohtadega, püüab ta tuua näiteid teadusest, psühholoogiast ja religioonist. Noh, selles mõttes et teadvus on teadusele hägune ala ja teadus tegeleb käega katsutavate asjadega. Samas näitab autor, et kui seda olendit kuulata, võib ta välja viia teaduslike avastusteni, näiteks. Kuna me praegu "magame", siis ei suuda me tihti seda päris reaalsuses eksisteerivat olendit tajuda. Kuidas sellise jõuga siis üldse suhelda?
   Tuuakse ära kaks peamist varianti: üks on õnnetu juhus läbi haiguste nagu epilepsia, siksofreenia või migreenid. Teine on oma teadvuse arendamine punktini, kus võtad järjest filtreid maha ja näed reaalsust aina selgemini ning see puhastab signaali sinu maise ego ja selle kõrgema Sinu vahel. Autor toob näiteid epilepsia ja skisofreenia vallast, kus inimesed kogevad korraks justkui mingit kõrgemat reaalsust ja näevad maailma nagu see on, mitte nagu meie aju seda tõlgendab. Skisofreenia tulebki sellest, et inimene saab oma avatud meeltega nii palju signaale, et aju pole võimeline seda korda sorteerima. Liiga väike protsessor, noh.
   Raamatu sõnumiks on kuula hääli oma peas, või kuula oma deemonit. Kõige huvitavam osa oli legendaarse ulmekirjaniku Philip K. Dicki kohta. Noh, minu huvi oli selle teema vastu on kah isiklik ja seetõttu on see raamat mulle võib-olla huvitavam, kui juhuslikule sirvijale. Aga ega see pole juhus, et sa seda just praegu loed kah.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar