Loostki kaks lauset. On
kolmekümnendates iseseisev naine, kes ajakirjanikuna töötades
sattus üht õige tumedat rahapesuskeemi uurima, ja kes tulemuste
tutvustamise peale minutipealt vallandati Majanduse Ilmajaamast (nati
napakas nimi). Viha ja segadus missugune, asja ei tee paremaks
anonüümsed ähvardused, et ta edasi ei uuriks. Miriam pöördub oma
kasuema poole, kes lohutab... ja annab talle karbi väljalõigetega
naise tõelise ema surma kohta. Kodus üksinda karpi uurides tuleb
sealt välja vanamoodne medaljon, mida silmitsedes satub-imendub
Miriam paralleelmaailma (okei, sellist võimalust tuleb pimesi
uskuda). Naine loodab ajutisele meeltesegadusele, aga ei, edasistel
katsetustel selgub, et ta suudab ikka ja jälle sellesse
vanamoodsasse paralleelmaailma sattuda. Kuni pill tuleb pika ilu
peale ehk Miriam röövitakse rapsti une pealt. Sinna keskaegsesse
maailma, mis tegelikult ei olegi nii keskaegne... ja naine osutub
surnuks peetud printsessiks! (Jajah, kõlab napakalt, aga kui
tegemist kolmekümnendates teravmeelse naisega, siis see pole nii
lapsik.)
“Armas päevaraamat. Nelikümmend kaheksa tundi tagasi lonkisin ma metsas ja olin õudselt õnnelik fotode üle, mis ma olin teinud rustikaalsest, keskajast pärinevana tunduvast külast. Ma uurisin, avastasin midagi uut ja see oli suurepärane, minu ees oli mõistatuslik maailm, terve uus lugu. Nüüd saan ma teada, et see küla kuulub mulle, nagu ka veel sada samasugust, ning mul on sõna tõsises mõttes võim nende elanike elu ja surma üle. Ma võin anda sõduritele käsu minna ja seal kõik maha tappa, kui mul selline tuju peaks tulema. Tähendab, kui Klann mu iga-aastasel kogunemisel ametlikult omaks tunnistab. Ja oletades – nagu Roland ütleb –, et keegi mind ei tapa. Siin printsess Beckstein, Majanduse Ilmajaama või võib-olla Business 2.0 erikorrespondent. Jeesus, kes oleks osanud arvata, et ma saan peaosa mingis “Tuhkatriinu” väärastunud uusversioonis? Või et see kõik nii veidraks pöörab?” (lk 103)
Miriam osutub
niisiis Klanni kuuluvaks – ja seal kas pead osalema või
tõepoolest, konkurendid-sugulased-vihavaenlased (kellest Miriamil
pole muidugi aimugi) võtavad su maha. Ja naisel on vihaseid uusi
sugulasi palju... ning kohalik ristiisa soovib Miriami naita nii, et
tema osa Klannist saaks veel mõjuvõimsamaks (asi on paljugi Miriami
originaalvanemate päranduses, mis on sealse maailma kontekstis
ootamatult rikkalik). Mis on Klannis omapärast? Selle
privilegeeritud (õigemini vastava geenikombinatsiooniga – ikkagi
sihikindel aretusprogramm) liikmed saavad liikuda oma maailma ja
meile tuntud maailma vahel. Ühesõnaga, Klann tegeleb vahendamisega
– toovad oma keskaegsesse maailma vajalikku (ülikutele nt ravimeid
ja automaatrelvi) või siis vahendavad meie maailmas kaupu, mida pole
mõtet tollis deklareerida. Ehk siis uimasteid.
Krapsakas
nüüdisnaine pole just ülemäära rõõmus oma tuleviku
väljavaadete pärast – elada keset aristokraatide totakaid (ja
surmavaid) võimumänge, olla naiseks mõnele kaugemale sugulasele,
toota erilisi lapsi ja tunda rõõmu narkootikumide vahendamisest. Ja
noh, üleüldse on kahtlane veel see, et mingid tundmatud jõud
püüavad Miriami elunatukest lõpetada – naine jõuab järeldusele,
et sel on mingi seos ta ema tapmisega. Nagu eespool öeldud, on
raamatus küllaga kõiksugu lahtisi otsi ja Klannist kellegi
usaldamine on pigem ilmalikku lõppu kiirendav tegur. Ent naine peab
riskima, mõistes, et tal pole enam Klannist pääsu – kas sure,
muutu nende sarnaseks või... püüa Klanni muuta. Ja loogiliselt
võttes hakkab Miriam tegema seda, millest ehk järgmistes raamatutes
rohkem aimu saab.
Nojah, väga
skemaatiline kokkuvõte teosest, pole siin juttu Paulette'st,
Rolandist ega Brillist. Või kuidas see maailmade vahetamine toimub.
Või milline see paralleelmaailma ühiskond on, mis suguvõsad seal
intrigeerivad. Ja paljust muuski. Raamat on päris põnev, esmapilgul
pole küll tegemist jalustnõrgaksvõtva ulmega (aitäh, Amber!), aga
üle keskmise eskapismiga kindlasti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar