26 aprill, 2013

Douglas Rushkoff "Cyberia: Life in the Trenches of Hyperspace" (1994)




"Cyberia follows the lives and translates the experiences of the first few people
who realized that our culture was about to take a leap into the unknown. Some of
them have succeeded beyond their wildest expectations and are now practically
household names. Others have met with catastrophe. Still others have simply faded
from view, their own contributions to the cyberian renaissance already completed."

Mida kõike antikvariaadist ei leia. Counter-culture (vastukultuuri?) autor, kes kirjutab 1994. aasta vaatepunktist uutest, põnevatest arengusuundadest reaalsuses. Põhiteemaks ongi renesanss inimteadvuses, ehk kuidas hetkeline, konsensuaalne reaalsus on nagu piirav, iganenud ja evolutsiooni aeglustav ning kuidas inimene peab arenema uute paradigmade abil edasi. Autor teeb tomwolfe'ilikku tööd, sukeldudes aastaks teemasse, millest kirjutab. Lood ongi asja sees olema reportaaži stiilis ja jutud meenutavad artikleid, mis oleks justkui perioodiliselt kuskil ajakirjas või blogis ilmunud. Kõige selle ivaks on aga noorte inimeste nägemus maailmast, kui disainer-reaalsusest. Ehk siis, meie käsutuses on tehnoloogiad, mille abil vanast välja murda ning saavutada vabadus nii mitmeski mõttes.
   Teemad, mida autor käsitleb, on sihukesed: psühhedeelikumid, virtuaalne reaalsus, house-muusika, smart drugs, tehnošamanism, masinatega ühildumine, küberpunk. Aasta oli siis 1994. ja mõned asjad ongi nüüdseks iganenud. Modemist räägitakse näiteks kui võtmest imedemaailma jne... samas räägitakse sellisest teoreetilisest imevidinast, nagu EyePhone. Täpselt nii. Autor käib klubides, räägib häkkerite ja kunstnike ja olenditega. Valitseb mingi optimism, nagu kuuekümnendatel. Kohe on tulemas mingi muutus, kohe tõuseme kõrgemale. Selles mõttes, et siin on täitsa pädevad tegelased ja teooriad. Rupert Sheldrake, Timothy Leary, vennad McKennad, R U Sirius, Genesis P. Orridge jne.
   Paljud ideed on paeluvad, kuigi tundub, et osad noored on liiga optimistlikud. Näiteks, et tehnoloogiaid hakatakse ainult heaks kasutama või et psühhedeelikumid vabastavad automaatselt tarvitaja sotsiaalselt pealesurutud programmidest. Muidugi on noortel just see vajalik särts ja utoopiaootus, mis viib vahel edasi. Samas on tunda, kuidas osade jaoks on kõik äri. Ained on äri, muusika on äri, imidž on äri. Igasugune mäss süsteemi vastu on süsteemi osa.

Pieced together from the thoughts and works of philosophers like
Terence McKenna and Ralph Abraham, the ancient history of renaissance
and antirenaissance from the cyberian perspective goes something like this:
People lived in tribes, hunting, gathering, following animal-herd migrations
for ready food supplies, enjoying free sex, and worshipping the elements. As
they followed the herds, these nomads also ate the psychedelic mushrooms
that grew on the animals' dung, and this kept any ego or dominator
tendencies in check. The moment when people settled down in agricultural
communities was the moment when everything went wrong. Instead of
enjoying the earth's natural bounty, people worked the soil for food--an act
considered by extremists to represent the rape of Gaia and the taming of
nature. Psychedelics fell out of the daily diet because people weren't
wandering around anymore. They had time to sit around and invent things
to make life easier, like the wheel, and so came the notions of periodicity
and time.
Time was a particular problem, because if anything was certain to
these people, it was the fact that after a certain amount of time, everybody 170
dies. The only way to live on after death is through offspring--but ancient
men did not know who their offspring were. Only women knew for sure
which children were their own. In previous, psychedelics-influenced tribes,
the idea of one's own personal children mattered less, because everyone
identified with the tribe. Now, with developed egos, men became
uncomfortable with free love; thus patriarchal domination was born. Men
began to possess women so that they would know which children were their
own. The ideas of "property,'' "yours,'' "mine,'' and a host of other dualities
were created. In an attempt to deny the inevitability of death, a society of
possessors was born, which developed into a race of conquerors and finally
evolved into our own nation of consumers.

Minu jaoks huvitav raamat ja näide sellest, kui kiiresti tehnoloogia on arenenud ja kui aeglaselt me sellega kohaneda suudame. Need tekstid reaalsusest ja iseenda reaalsuse loomisest on siiamaani radikaalsed ideed, millede eest paarsada aastat oleks sind põlema pandud. Alati on need noored, kes selliseid asju veavad ja ehk peakski nii olema. Enamus muutub küünikuteks, aga vahel juhtub nende seas olema mingi visionäär, kes aitab ühiskonnal liikuda järgmisele astmele. Üldiselt on selline šamaaniroll meie läänelikus ühiskonnas kunstnikel.
   Mulle see teos meeldis, kuna autor suudab jääda skeptitsismi ja optimismi vahele... Huvitav ürik teadvuse ja kultuurilise transformatsiooni arengust üheksakümnendate keskelt. Nüüd on seda eriti tore lugeda, vaadates kuidas mingid asjad täppi läksid või täiesti mööda panid.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar