Riismaa lühijutt on nooruslikult
hoogne ja mõnede klišeedega – aga samas, ega eesti proosas just
väga tihti kohta kreeka jumalaid ja Homerost (on ka deemon, kuid
selline kuju on viimasel ajal päris pop). Lugu kui sellist on raske
kokku võtta, tekst koosneb kahest pildireast – esimeses pooles
kuskil vene kolkakülas on jutustajal poolfantastiline kohtumine
alternatiivses reaalsuses elava ätiga, teine pool on kergelt
sotsiaalkriitiline plaks tegusate inimeste suunal – on punktuaalne
ja ihne pintsaklipslane (kes nägi eelnevat unes), keda ründab
deemon ja mille taga järjel satub mees kokku – ohhoo –
Homerosega! Ja on ka Ülesanne, aga mis täpsemalt, on mingi
salapärane värk. Ja Lydia pole Koidula. Kerge slipstream või
midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar