11 aprill, 2013

Robert Girardi – Vaporetto 13 (2005)

Ega mis siin ikka kirjutada, täitsa loetav romaan. Isiklike probleemidega börsimaakler saadetakse Veneetsiasse komandeeringussee, et ta kirjutaks pangale ülevaate Itaalia poliitilisest olukorrast. Mees läheb, avastab linna ja ei saa magada, varahommikul mürisevad akna taga kanalitel kaubaveopargased jms. Ja linn ise, see kummaline linn oma turistide ja kohalike ning muidugi ajalooga. Magamatus ajab ta viimaks öösiti linnatänavatele kondama, kus ta kohtab kord kummastavat naist, kes toidab tänavakasse. Võrgutavalt salapärane naisolend, keda täidab kahvatu külmus. Mehel hakkavad tööasjad logisema ja ülemus teeb peapesu, aga tal on vaid silmis see kummaline naine, kes keeldub endast rääkimast (peale kõiksugu krüptiliste märkuste) ja keda kohtab vaid öösiti. Lõpuks nad siiski langevad võrgutuste kaissu.

“Kui vongole ja veel paar huvitavat poosi välja arvata, oli Caterina voodis vaimustavalt algatusvõimetu. Ta ei andunud eksootilistele toimingutele, mida Cynthia ja teised ameeriklannad, kellega ma olin olnud, pidasid iseenesestmõistetavaks – tänapäeva Ameerikas ei olegi seksi, mis poleks mingil määral rüvetatud pornograafia, õigemini selle reklaamiga. Naised sooritavad teatud seksuaalakte – võtavad suhu, nõuavad kinnisidumist ja piitsutamist, lasevad pärakusse panna; mida tahes – mitte sellepärast, et see tuleb loomulikult, vaid sellepärast, et kõik on lugenud sellest Cosmopolitan'ist või Penthouse'i lisast, näinud seda Playboy alaealistele keelatud kanalilt, kuulnud raadiost selle või teise kuulsa seksiterapeudi loengut täisverelisest ja aktiivsest seksielust.” (lk 59)

Töö läheb untsu, naise salapärast ei õnnestu läbi tungida – mees kuuleb vaid mõistatuslikke lugusid Veneetsia ajaloost. Nojah, viimaks saav mees naise päritolust vähe targemaks ja ühtlasi peab ta tagasi Ameerikasse naasma. Kus alustab uut elu (ja ikka need saladused meelt painamas).

“Ühtäkki olin ma väsinud iidsetest kirikutest, ajaloo kurbadest sosinatest, kõigest, mis polnud uus eg läikiv, müntidest, mida polnud vormitud eile, kõigest, mis polnud plastist ega elektroonikaskeeme täis, Veneziast, kogu tema kadunud hiilgusest ja vajuvatest paleedest, haisvatest laguunidest ja pilliroogu kasvanud saartest, mida tõusud pikkamööda olematusse uhtusid. Venezia oli nagu vakladest kihav roiskuv korjus, nagu mürgitatud naine, kelle käsi hakkab parajasti siniseks tõmbuma ja haisema. Ahmisin õhku, ma ei saanud hingata.” (lk 146)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar