Sirly Hiiemäe – Elu hinnakiri (2012)

Hämmastav, millest võivad (või tahavad) inimesed romaani kirjutada – siin on peategelaseks noor ajakirjanik Saree, kes saab korraga peatoimetajalt vabad käed millest iganes elulisest kirjutamiseks. Ja tema hakkab kirjutama surmast ja sellega seonduvast. Millised vaated on surmale, kuidas käituda sel puhul või millest koosneb matus, millised kogemused ja reageeringud on inimestel erinevate lahkumistega, millega tegeleb kohtumeditsiin jne. Mõneti kui laiendatud essee.

Artiklite jaoks materjalide kogumisel on Sareele suureks abiks õena töötav Filena, kelle mitmesuguseid häirivaid või eriskummalisi kogemusi haiglatöös saab artiklite kirjutamiseks kasutada. Igas peatükis noor ajakirjanik uurib ja mõtiskleb surma eri aspektide üle (ning isiklikke kogemusi sellega) ning peatükke lõpetab mahukas artiklikavand, mille siis peatoimetajale lugemiseks annab (kui aus olla, siis need Saree artiklid mõjuvad kirjandi või esseena (või vahel referaadinagi), aga mitte just... artiklina). Ja uut peatükki alustab toimetuse või lugejate reaktsioon, ja siis jälle uued küsimused ja mõtted uueks artikliks ja taas materjalikogumine ning seejärel tabab Sareed inspiratsioon ning vehib valmis järgmise artikli.

Ühesõnaga, täielik morbiidproosa, sünge mis sünge. Kui hiljuti üks teine autor kirjutas üpris... surmavalt, siis käesolev teos ületab oma tinasusega. Hiiemäe tekstil pole just eripärane keelekasutus, pigem püüdlikult korralik, justkui referaat mõtetest. Mis siis väheke kahandab ilukirjanduslikku powerit – ent tõepoolest, mis erilist literatuurset tulevärki peaks nii tõsine teema pakkuma? Igal juhul, ootamatu tekst... malbelt morbiidne, algusest otsani. Paistab, et autor sai raamatuga oma surmateema käsitletud, ning sellest siis säändne finaal romaanile.

Lõputsitaat jutust, mille Saree kirjutas endale sahtlisse (selle mõttega, et, ee, kunagi postuumselt võib keegi muu seda juttu lugeda):

“Üks surnusahtlitest tõmmati lahti, kõhna tüdruku oma. Ta tõsteti vist kirstu ja veeretati välja. Rohkem ei kuulnud ma temast enam midagi.Ja ega seal enam suurt midagi ei juhtunudki. Mind maeti maha, kuulsin, kuidas Heliret ja minu tütar nutsid, aga see ei morjendanud mind enam eriti. Ma olin tundetu, kuulsin küll kõike, aga korda see mulle enam ei läinud. Aegamisi muutus see füüsilis-bioloogiline aine looduseks, minust hakkasid kasvama läbi rohujuured ja aja möödudes läksin ma naturaalsesse ringlusse. Kuid ma teadsin kogu aeg, et ma sünnin uuesti, et teen taas läbi selle muundumisprotsessi ja saan millekski või kellekski.  

Surm pole kole, sest midagi ei muutu. Kõik kordub. Nii, nagu enne, ja nii, nagu pärast. Enne kui minust sai teisele kaldale mineja, olija ja uuesti tulija.” (lk 137)

postimees