03 aprill, 2013

Veronika Kivisilla – Ernst (Looming 2/2013)


Seda lugu võib võtta õuduskirjanduse või slipstreamina populaarse vampiirikirjanduse piirimail. Ent kes teab, kohustused puuduvad. Stiililiselt natuke Heinsaare ja Merese kanti, aga pigem mitte. Tekst räägib siis poeetiliselt ühe naise hullusest, luulude maailma vajumisest, meele ümberkujunemisest ja kohanemisest; põhimõtteliselt on see kui järg Normeti Une-Mati lugudele – jutustaja kui täiskasvanud Maili (kel läks Matiga suhe lörri) ja ingel Ernst kui lapsepõlve peidetud mälestustekambrist välja tunginud Une-Mati, kel on nüüd täiskasvanumana käsil nipernaadilik periood (küsimus muidugi, kas selline maagiline olevus vananeb, kuid küllap inglina on tal erinevaid petuvõimalusi surelikega suhtlemiseks).

“Meenutamine on raske töö. Selleks tahan minna oma radadele, saalidesse, tunnelitesse, käikudesse, kambritesse.” (lk 183)

Une-Mati tungis tagasi Mailisse (tekstist ei selgu, kust ingel tuli), tegi ta ümber ehk avas uksed hullusse:

“Nii märkas Ernst üsna kohe, et kõik minu mehhanismid ja süsteemid, mis olid mulle endale tundunud nii veatud, vajavad kapitaalremonti. Ta monteeris mu hinge oma tundlike kätega lahti – see oli peen töö – ja pani hiljem teisiti kokku. Kõik vedrud ja hammasrattad, kogu kellavärk käis nüüd uutmoodi, Ernsti moodi. Ta pani mind teisiti hingama ja tegutsema, tekitas minus vajadused ja harjumused, mida enne polnud, kaotades ajapikku vanad. Ernst nokkis mu hinge vermeile. Paksu naha asemele tekkisid verisuled. Nende asemele aga kasvasid lennusuled. Ernst viis mu uutesse kõrgustesse.” (lk 187)

Selge, see naine on seestunud. Ja kui Une-Mati paratamatult kadus (see legendaarne lendur, poeet ja piirideületaja – lk 186) – nagu ikka sellistel karlssonitel kombeks – ei saanud Maili enam haigest ämblikuvõrgust välja, ta hakkas jooma ning viimaks lahkus linnast ja kannatavast Matist, valas oma uue energia Ihasoo mulda, hullusega togis ennast ümbritseva vohama, meeles kõlkumas veel mõnud Une-Matiga jms:

“Nüüd olingi Ihasoos ja mu ees olid maa ja muld, palju pimedust ning pikka ootust. Ja miski mu pealuus tagus lakkamata, et sellesse mulda ma oma mineviku kaevan ja tuleviku loon, siis mängin veel mõnedki mängud – ja mängimist pidin ma ometigi Ernsti ajast veel mäletama –, siis viimaks võiks kuskil läbi otsatu pimeduse hakata veiklema ka valgus. Mullast pidi saama mu lunastus. Mul oli vaja tuhandeid labidatäisi ja veremaitset iga labidatäie juures. Mul oli ise vaja luua oma õied, veevulinad ja liblikad. Lõhnad ja värvidemängud. Uus paradiis selle asemele, mis oli äkitselt kadunud. Uskusin vähemalt, et olin paradiisi näinud, seal olnud.” (lk 185)

Jaa, kahtlane-kahtlane. Et siis selline on lapsepõlvelugude saatus. Mitte küll tihti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar