Aleksandr Maisurjan – Teistmoodi Brežnev (2013)

“Ilusalong “Teisene Värskus”. Kiilaspäisusest vabanemine L.I. Brežnevi meetodil: kammida kulmud üle pea.” (lk 335)

Selle teose lugemine tekitas segadust – et mis raamatuga tegemist on? On see humoorikalt kriitiline eluloo ülevaade või siis kogutud kokku endise nomenklatuuri kiidulaul Brežnevile ja ta ajastule, romantiseerimine ja kultusele vaikselt õhutamine? (On need ohtrad tsitaadid üldse reaalsed? Ühtegi viidet allikatele pole.) Ei saanudki lõpuni aru, igatahes oli tunne nagu käinuks mõnes absurdses unenäos, kus nagu saab nalja ka, aga muidu on kergelt staatiline masendus sellest inimlikust ja toredast Brežnevist, kes oli nii sõbralik ja vaimukas inimene... Küll kihutas autoga, küll ujus tunde või kogus vanaaegseid raamatuid – ning juhtis vennalikult Nõukogude Liitu, tüüris maailma rahule ja kindlusele lähemale (ei saanudki aru, et ta oleks üleüldse midagi halba teinud, polnud tal probleeme teisitimõtlejate ega idaeurooplastega; stagnatsioon (seda sõna raamatus vist ei kasutatudki) kui selline oli rahustav). Brežnev polnud just vaimuhiiglane, ent hiilgav kohaneja ja rahvamees. Andropovist ja tema võimuvalmidusest on siin juttu, aga mis tont see Tšernenko on, kes üürikeseks nõukogude liidriks sai? On vaid jutte sellest, et Brežnev oli temaga sõps, aga mida see Tšernenko veel tegi?

Piltidel on kadunud peasekretär ikka ehtne vene töll (nojah, milline parteijuht ei näe välja nagu töll?). Natuke veider valik tõlkeraamatuks, ehk on süüdi mu pikad juhtmed.

“Vennalikud suudlused said omamoodi Brežnevi “firmamärgiks”. Ta oli tõesti üheks selle uue traditsiooni isaks. Näiteks on esimese Brežnevi-aegse parteikongressi (1966) materjalides otse öeldud: “Seltsimees Brežnev... embab, suudleb.” Mitte kõik Kremlis ei olnud sellest uuest kombest vaimustuses. Tšekist V. Kevorkovi sõnul ei suutnud tšekistide peamees Juri Andropov “kuidagi leppida Brežnevi ajal levinud rituaaliga, et mehed pikalt teineteist huultele suudlevad”. Andropov oli paljutki omandanud 1920. aastate õhkkonnast ja oli seda meelt, et need suudlused levitavad nakkusi. Eravestlustes oli ta nördinud ühe Kremli külalise käitumisest:
“Kujutage vaid ette! Lennukist tuleb maha täiesti haige inimene, nina tilgub, silmad vesitsevad, ta on üleni higine, aga ronib kohe suudlema! Noh, vabanda, ütle, et oled tõbine... Ja üldsegi, mis kuradi pärast peaksid mehed üksteist musitama? Ma pole kogu elu jooksul nii palju naisi suudelnud kui nende päevade jooksul mehi. Tõepoolest vastik vaatepilt...”” (lk 146-147)

 postimees