André Breton – Nadja (2013)

Kirjandus kirjanduse pärast ehk siis autor arvab, et loomise jaoks on võimalikult palju lubatud (eriti kui selle tulemusena on võimalik loorbereid lõigata). (Nojah, eks õnneks on olemas enesetsensuur, mis ei lase valimatult kõike paberile paisata.) Breton paistis niisiis hüplevat kahe kirjutuslaadi vahel – ühelt poolt automaatkirjutus (kõik mis ütlen, võib osutuda tähenduslikuks) ja teiselt poolt kirjanduslikkus (ma olen stiilne, minu kirjutatu on mingil moel ülev). Tekstijoobumiseni jääb niimoodi jõudmata, kalkuleeritus nõuab oma.

Ja eks omaette küsimus on, kui eetiline on vaimsete probleemidega inimesi tagant õhutada või neilt inspiratsiooni otsida. Ootamatud ja teistsugused vaatenurgad ja lähenemised on lahedad, ainult et kui sina oled ajutine külastaja sellises maailmas, siis teine elab seal, tema jaoks on see tõelisus, mitte üks võimalik lähenemine teiste hulgas.

Ei oska kuidagi vaimustuda sellisest tekstist, eks see on pigem näide ühe ajastu otsingutest, midagi nostalgilist ja iganenut. Samas kui üks hiljuti ilmunud LRi bulvariromaan oli päris nauditav (või siis – harjumuspäraselt kirjanduslik, vähenõudlik pateetika?), siis see praegune näide klassikast on kui mineraalvesi.

lyhiyhendused