Jonathan Safran Foer – Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal (2013)

Õigupoolest ei oska teksti kohta midagi mõistlikku öelda. On üks vaimselt ülearenenud noor poiss, kelle isa on 9/11 rünnakus surma saanud. Poiss leiab ühel päeval isa asjade hulgast võtme, mis asub ümbrikus, millele on kirjutatud “Black”. Kes on Black ja mis võti see on? Poiss asub siis New Yorgist otsima Blacki-nimelist inimest, kes teaks midagi ta isast ja sellest võtmest. Samas on teoses kirjad selle poisi vanavanematest, kes kirjutavad kirju nii oma pojale kui pojapojale. Mis on see, kes nad on, mis on see, kust nad tulevad, mis on see, miks nad nii katki on. Kõigil on palju küsimusi, ent puudub vastuste üleküllus.

Foer kirjutab ühtaegu huvitavalt ja tüütult (need kasti surutud dialoogid!). Kui algul käib närvidele see poisi maaniline targutamine ja erilisus, siis mingi hetk hakkab avanema inimene selle taga – inimene, kes on segaduses ja hirmunud. Ja need katkised vanavanemad, kes suudavad leida koha miski ja eimiski vahel, vähemalt korrakski. Olemise talumatus, või kuidas?

“Tihti tekkis mul tunne, nagu oleksin keset suurt musta ookeani või kusagil sügaval, ja see polnud vahva. Kõik oli lihtsalt minust uskumatult kaugel. Öösel oli hullem. Ma hakkasin asju välja mõtlema ja siis ei suutnud enam järele jätta, nagu koprad, kellest ma üht-teist tean. Inimesed arvavad, et nad võtavad puid maha tammide ehitamiseks, aga tegelikult sellepärast, et nende hambad kasvavad kogu aeg ja kui nad neid kõiki noid puid närides kogu aeg ei kulutaks, siis kasvaksid hambad neile näkku, ja see tapaks nad. Minu aju oli samasugune.” (lk 45)

veerand loetud lugudest