Mia Leelo Kanarbik – Tubli tüdruk (2013)

Erootikat naistele, sadomaso Bridget Jones Eesti moodi. Eks see tekst natuke muinasjutulik ole, kõik naised on vapustavate kehadega ja mehed säravad trimmis lihastes, ning vallatu orgasmirikkus tekitab muidugi hootist masendust. Kuigi see raamat saab arvatavalt rohkem negatiivset kui positiivset vastukaja, siis mulle see küll fantaasiaromaanina üsna meeldis, ootused polnud üleüldse suured (milline eesti erootiline romaan on hea?) ja nende ületamisest siis hea meel, tekst lippab ja kangelannal vahel jalad nõrgad. Ent tõepoolest, raamatust võiks pigem kirjutada mõni naissoo esindaja, oleks vähe huvitavam lugeda kui nüüd alljärgnevat.

“Ma näen peeglist, et ta silmad on jälle sellised nagu eile, ainitised, keskendunud. Sellest piisab, iha mu jalgade vahel puhkeb nagu pung maipäikese käes.” (lk 32)

Lugu siis umbes selline, et umbes kolmekümnendates edukas karjäärinaine Loore avastab üürikese põletava armusuhte käigus, et tegelikult on päris tore... midagi rollimängulikku, allumine või nii. Peale seda armusuhet tunduvad järgnevad teiste meestega seksimised äärmiselt igavad nätsunärimised, ei saa orgasmi varjugi. Probleemne isiklik olukord tekitab Loorele muret ja ainus viis end tippu viia on masturbeerimisel fantaseerida sellest kordumatust ja vapustavast laksatustega Stockholmi ööst. Viimaks kurdab naine tõsist muret sõbrannale, kes soovitab tal tutvuda vaimustava netimaailmaga – ja Loore avastabki kõiksugu blogisid, lehti ja kogukondi, mis mõjuvad talle vägagi meeliavardavalt ja erutavalt (ning on ka kõiksugu saasta). Tuleb välja, et Eestiski on mitmeid BDSM huvilisi, ent muidugi, kes teab kui ohtlik on siinsete esindajatega tutvuda, arvatavalt maniakid või ullikesed. Põnevus süveneb, ja naine soovib üha enam tutvuda selle salapärase maailmaga.

“Kinnismõte proovida iseendast teiste eeskujul mingi seksikana mõjuv foto teha kummitab mind mitu päeva. Ma ei olnud selle peale kunagi varem mõelnud. See on imelik, sest kui piisavalt pikalt peegli ees seista ja ennast niimoodi jupikaupa vaadata, selgub, et kõik võib ilus ja ihaldusväärne paista isegi nendel päevadel, kui su tervikpeegeldus sulle üldse ei meeldi.” (lk 52-53)

Ühel hetkel satub Loore kunstinäituse reklaamile, mille külastamist soovitatakse siinseteski sadomaso ringkondades. Põnev, põnev. Loore läheb kergelt napsusena näituse avamisele, vaatab fotolavastusi, mis justkui vaimustavad ent on samas nagu liialt lõdvad imaginaarseks sadomasoks, pole nii rajud kui seni netis nähtud meelierutavad kompositsioonid või võtted. Ent korraga ilmub ta kõrvale vaimustava välimusega naine, kes küsib Loore arvamust nähtu kohta ja seejärel tutvustab teda kaunitest neidudest ümbritsetud irriteeriva meesisendiga, kes – nagu peagi selgub – on aidanud kunstnikku näituse jaoks modelle kompositsioonidesse kinni siduda. Tema on Mattias. Ta on ülbe. Ta on huvitav. Tema oskab siduda. Naine leiab peale järelemõtlemist, et ta tahaks Mattiasega proovida... neid värke.

“Mattiase käsi masseerib tulekeeltena mu reitele jäljed jätnud valu laiali. Ei, mitte laiali, hoopis sisse. Ta mudib selle valu sügavamale, nahast läbi lihasse. Sinna, kus see muutub tõelisuseks. Mu kehatemperatuur tõuseb nii, kuidas põletus mu nahalt mu lihasse ja luusse imbub. Ning ma oigan, aga see ei ole valu, see on mõnu. See on “tahanveelpaluntahankõikesedakoheveel”. Ma suudan keskenduda ainult nendele välkvalusatele siirudele-viirudele oma tagumikul ja jalgadel. Mattiase käejälgedele. Tema jälgedel minu nahal.
Ma tunnen, kuidas erutus kuuma ja märjana mu aluspükstesse valgub.” (lk 94)

Ent teineteise usaldamine ja õppimine võtab aega (ja põhjustab magusvalusaid laksusid), Loore peab täielikult loobuma oma tahtest neil sessioonidel; Mattias leiab, et naine pole veel valmis selleks, et enam sügavuti naudinguisse sukelduda. Lisaks tekitab segadust see, et mis see siis on, kui nad kahekesi koos on ja kogevad teineteise seltsis vaimustavaid kehamahladest nõrguvaid hetki? Kas mees kasutab Looret lihtsalt ära? Kas naine ootab enamat? Kas midagi nii ainulaadset on üldse võimalik kellegi teisega kogeda? Nagu ikka, tuleb vastuste leidmiseks läbida üks konarlik ja okkaline tee, mis täis pisaraid ja tülliminekuid ja vaimustavat lähedust. Ning Mattiase saladusi.

“Tean ühtäkki täie kindlusega, et leida inimest, kes sind eriliseks peab, on märksa lihtsam, kui leida seda, kellega saad nii aus olla, nagu mina olin Mattiasega. Ja kes sinust sellise sügavusega lugu peab. Ning selle juures ei takista see teda kätt su suule surumast, kui ta sind millegi valusaga lööb.” (lk 138-139)

“Ta tõmbub jälle tagasi ja ma rapsin tulutult oma köidikutes. See on julm. Julm, julm ja ebainimlik. Ma olen meeleheitel. Ma olen erutusest hullumas. Ma ei tohi reegleid rikkuda ja ilma tema loata orgasmi saada. Tundub, see treeningfaas on nüüd lõpetatud. Sel hetkel, kui see mulle kohale jõuab, tunnen äkki tuliseid pisaraid oma silmanurkades, sealt edasi põskedel ja lõua otsast alla nirisemas. Need voolavad ja voolavad. Ma nutan! Ma nutan! Ma ei saa täpselt aru, millest. Osa sellest on sulaselge viha ja abitus, rahuldamatus ja kannatamatus. Aga seal on midagi veel, ma olen endaga rahul, et ma ilma tema loata orgasmi saada ei oska. See teeb minust – hea alluva. Ma olen uhke? Ja ma olen... Ma nutan ja nutan ja mul on nii hea olla.” (lk 197-198)

Eks omaette küsimus ole, et millised tuntud tekstid ja kui palju on need sellise romaani kirjutamist mõjutanud; aga õnneks olen ma neitsilikult puhas kõiksugu varjunditest. Ja noh, tegemist pole raju pornoga, mis on vast pigem kasuks.